Bartlebyde jälgi ajamas. Enrique Vila-Matas “Bartleby & Co”

Hispaania kirjaniku Enrique Vila-Matase raamat „Bartleby & Co“〈1〉 (tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kai Aareleid) võib esialgu silme ees ja peas kirjuks võtta, sest sedavõrd kirev ja (näiliselt) kaootiline on seal ülesastuv rohkearvuline seltskond ning rägastikuline neid ümbritsev nimedest, tistaatidest, lugudest, intertekstuaalsetest viidetest ja vihjetest kubisev(ad) maailm(ad). Ent samas äratab Vila-Matase üsnagi labürintjas teos Bartleby sündroomiga kirjanikest, nii-nimetatud ei-kirjanikest, kes on mingil põhjusel kirjutamisest loobunud või selle katkestanud või jäänudki „võiks“ tasandile, kõditavat uudishimu. Autori mäng teglikkuse ja fanataasiaga, kulgemine tõe ja ettekujutuse piiril, paroodiline, (enese)irooniline ja humoristlik lähenemine oma ainesele, läbiajamine „ilma kirjanduse mängureegliteta“ (121; vrd 114) ning vormi, sisu ja kompositsiooni iselaadsus pakuvad lugejale värskendavat ja vaheldusrikast elamust, kirjandusloolist avastamis- ja meeldetuletamisrõõmu.

Raamatu omapärane ülesehituslik võte, selle liigendamine napiks, kuid teost sisukalt valgustavaks sissejuhatuseks ja 86-ks joonealuseks märkuseks nähtamatu (põhi)teksti kohta meenutavad üht teist raamatut, mis sisaldab silmatorkava hulga joonealuseid märkusi: 74 märkust. Tähelepanuväärne on see, et need allmärkused ületavad seal põhiteksti tähenduslikkust. Pean silmas Šveitsi kirjaniku Max Frischi paroodilist ja iroonilist jutustust „Wilhelm Tell kooli jaoks“ („Wilhelm Tell für die Schule“, 1970) Šveitsi rahvuskangelase demütologiseerimisest〈2〉.

Ühes neist märkustest tsiteeritakse modernismi üht tähelepanuväärsemat autorit, Šveitsi saksakeelset kirjanikku Robert Walserit (1878−1956), kes sai esmaseks ajendiks minu mõtisklemisel Vila-Matase raamatu üle. Sest kirjutamist kirglikult armastanud kirjaniku positsioneerimine ei-kirjanduse frontman’ina, s.t joonealuste märkuste avajana ja ühe teost läbiva peamise juhtlõngana〈3〉 – märkuses 5, 24, 48, 52 ja 81 – tundus mulle esimese hooga üllatav ja segadusse ajav.

Muidugi mõista on ka ei-kirjanduse teema ise, mis kutsub lugema ja kirjutama, seda iseäranis praegusel internetiajastul kirjanduse üleprodutseerimise ja grafomaania foonil.

Mitte vähem mõjusaks tõukejõuks oli minu jaoks Hugo von Hofmannsthali 1902. aastal kirjutatud paradigmaatiline tekst „Üks kiri“ ehk „Lord Chandose kiri Francis Baconile“ („Ein Brief“ ehk „Brief des Lord Chandos an Francis Bacon“; vt märkus 2, 4, 7, 31, 34, 35) – Fin de siècle’i ajastu, sajandivahetuse kultuurikriisi, s.t mina-, keele-, taju- ja tunnetuskriisi üks olulisem kirjanduslik peegeldus. See on esimene dokument „eneses kahtlemisest, keelelisest ahastusest ja ahastusest selliste asjade võõra ülemvõimu pärast, mis ei ole enam käsitatavad“, selgitab hiljem keeles kõhklev, ent siiski sellesse uskuv ja õiget sõna otsiv Austria kirjanik Ingeborg Bachmann〈4〉. Samas väljendab Hugo von Hofmannsthali „Lord Chandose Kiri“ uue poeetika otsingut, visandab keele-„müstikat“, „keele, milles mind aeg-ajalt kõnetavad tummad asjad ja milles ma võib-olla ükskord hauas annan aru tundmatule kohtunikule“〈5〉. Enrique Vila-Matase jutustaja peab „Üht kirja“ aga lausa märgiliseks ei-kirjandusse kuuluvaks tekstiks (vrd 15, märkus 2), märgiliseks teoseks eituskunstis (vrd 72; märkus 34; ), ei-kirjanduse tipuks, mis „heidab oma bartlebyliku varju tervele XX sajandi kirjandusele“ (73, märkus 34).

Lootuse leida siit eest narratiivse romaani kriipsutab autor Vila-Matas küllap mõnuga ja sarnaselt minajutustajale omaette itsitades maha (kuna plaanin kirjutada sellest probleemist väikese artikli, ei lasku ma üksikasjadesse). Kuid romaane, samuti jutustusi ja esseesid on meilegi juba oma romaanidega „Pariisile ei tule iial lõppu“〈6〉 (tlk Kai Aareleid) ja „Dublinesk“〈7〉 (tlk Triin Lõbus) tuttav Enrique Vila-Matas (sünd 31. märts 1948, Barcelona) avaldanud alates 1973. aastast. Seda üht kõige tunnustatumat ja originaalsemat, uueks James Joyce’iks, Hispaania Georges Perec’iks ja Juan Marsé pojaks kutsutud Hispaania kirjanikku on tõlgitud ligi neljakümnesse keelde. Teda on pärjatud arvukate tunnustustega, sealhulgas Rómulo Gallegose auhinnaga〈8〉 (2001) romaani „El viaje vertical“ eest. 2015. aastal omistati Vila-Matasele kogu loomingu eest üks tähtsamaid Ladina-Ameerika kirjandusauhindu, FIL-preemia (Premio FIL de Literatura en Lenguas Romances). Seoses „Bartleby & Co’ga“ on täheldusväärne see, et alates 1991. aastast Guadalajara rahvusvahelisel raamatumessil jagatavat auhinda nimetati 2006. aastani maagilisest realismist mõjutatud Mehhiko kirjaniku, fotograafi ja stsenaristi Juan Rulfo (16.05.1918–7.01.1986) järgi. See mees on üks neist kirjanikest, kelle Vila-Matase jutustaja on võtnud oma ei-kirjanike, niinimetatud Bartlebyde mahukasse nimekirja. Oma nime on Bartlebyd saanud Herman Melville’i 1853. a.〈9〉 kirjutatud jutustuse „Bartleby, the scrivener: A Story of Wall Street“ („Kirjutaja Bartleby“) tegelase, kontoris elava kirjutaja Bartleby järgi, „keda pole kunagi nähtud lugemas“ (9), kes iga küsimuse või palve peale vastab alati: „Ma parem ei tee seda.““ (9; I would prefer not to).

Melville, kel endal olevat see sündroom esinenud veel enne tema tegelase ilmumist kirjandusmaailma, lõi Bartleby võib-olla „iseenda sündroomi“ (84; märkus 48) kirjeldamiseks.

Sellesse nimekirja kuuluvaks loeb end ka Enrique Vila-Matase minajutustaja Marcelo, „haletsusväärse küüruga“〈10〉, „jubedas kontoris“ (9) töötav, kõik lähemad sugulased kaotanud, maailma kõige eraklikum kirjanik (vrd 67). Pärast lühiromaani avaldamist armastuse võimatusest kakskümmend viis aastat tagasi ühe trauma tõttu kirjutamisest täielikult loobununa tekib tal huvi Bartlebysuguste tegelaste ja selle sündroomi, tänapäeva kirjanduse endeemilise tõve mitmekülgse esinemise vastu kirjanduses (vrd 9). Sissejuhatuses annab ta aga teada vaikimise lõpetamisest ja kirjanduse juurde tagasipöördumisest (vrd 9−10), mille tähiseks saavad just need joonealused märkused (võrd 30; märkus 11). Jutustaja ettevõtmist toestavad autori poolt motoks valitud prantsuse filosoofi ja moralisti Jean de La Bruyère (1645–1696) sõnad „Ühed inimesed pälvivad au ja kuulsuse selle eest, et oskavad hästi kirjutada, teised selle eest, et nad midagi ei kirjuta“. Kas Vila-Matase minajutustaja asub siin moraali lugema, on juba iseasi.

Et jutustaja ei taha kirjutada (ainult) võimatusest, s.t kirjutamise või kirjanduse võimatusest, sellest annab ta märku juba sissejuhatuses. Tema joonealuste märkuste esmasihiks tundub olevat eheda kirjandusloomingu pääsetee leidmine. Kuna just ei-kirjanduse labürindis asuvat ainuke pääsetee, sest „see küsib, mis on kirjutamine ja kus see on, ning arutleb selle võimatuse üle, ning räägib meile tõtt aastatuhande lõpu kirjanduse süngete, ent äärmiselt põnevate väljavaadetet kohta“ (10), siis asubki ta energiliselt ajama Bartleby’de jälgi nüüdiskirjanduses. Sellest perifeersest ei-kirjanduse labürindist – opositsioonis jah-kirjanduse väljaga, või siis nii-öelda tsentriga – kumaks otsekui läbi Šveitsi kirjaniku Franz Hohli ääremaade ja Juri Lotmani perifeeria teooria, mis nagu põhjendaks eheda kirjandusloomingu, tulevikukirjanduse võrsumise võimalikkust ei-labürindist (vrd 10), sellest omalaadsest äärealast: „…ainuke rada, mis eheda kirjandusloomingu ees veel lahti on, peitub Bartleby kilda kuuluvate kirjanike – Hofmannsthali, Walseri, Kafka, Musili, Becketti, Celani suguste autorite – teostesse sepistatud kahtlemises, eituses, kirjutaja mustas südametunnistuses“ (127–128; märkus 81). Ma ei tea, kas võtta seda perifeeriate teooriat paroodiana või tõsimeeli. Kui jah, siis ehk tragi-paroodilises võtmes.

Ei-kirjanike kataloogi või arhiivi koondab jutustaja nii maailmamainega kirjanikke kui ka (keeleskeptilisi) moderniste ja postmoderniste; nii tegevkirjanikke, kes mingil põhjusel on kirjutamise katkestanud või sunnitud lõpetama, kui ka potentsiaalseid kirjanikke, kes vaatamata oma kirjanduslikule andele ei hakkagi kirjutama, või kes järgivad sõna-sõnalt filosoof Ludwig Wittgensteini „Loogilis-filosoofilise traktaadi“ tegelikult sügavamõttelist väidet nr 7: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ (108; vaata autori iroonilist, pisut sarkastilist märkust 63). Sellesse ei-kataloogi koonduvad koguni paar enesetapu sooritanud〈11〉 ja mittekirjutamist kuidagi õigustamast keeldunud ning jäljetult kadunud kirjanikku (Ameerika luuletaja Hart Crane; Šveitsi kirjanik, luuletaja, näitleja ja poksija Arthur Cravan).

Ent „Bartleby & Co“ ei ole üksnes raamat ei-kirjanikest. Nende sekka satub koguni paar antibartlebiaanidest ehk anti-ei-kirjanikku nagu George Simenon, tegelikult ka Carlo Emilio Gadda ja Robert Musil, sest nad olid lihtsalt sunnitud oma lõputuks kippuvatele romaanidele punkti panema. Pisut teise nüansi alt – kasutaksin Vila-Matase väljendit kirjanduslik varjutus (vrd 94; märkus 56) – leiame siit näiteks Austria näitleja ja tantsija Marianne Jungi, kes kirjutas mõned Goethe „Lääne-Ida diivani“ luuletused (130, vrd 131; märkus 83). Neid näiteid on veelgi, otseses või iroonilises võtmes.

Muidugi ei saa jutustaja mööda ega ümber eraklikest ja tabamatutest kirjanikest. Erakluse esindajatena nimetaksin Robert Walserit, kes vaikis 1933. a. kuni surmani 25. detsembril 1956. a.; J. D. Salingeri, kes alates 1960. aastast ei publitseerinud enam ja elas kuni surmani avalikkkusest tagasitõmbununa; Julien Gracq’i, keda peetakse üheks kõige silmatorkamatuks autoriks prantsuse kirjandusmaastikul ja kes on jutustaja sõnul „üks meie aja salapärasemaid, tabamatumaid ja eraklikumaid kirjanikke, üks Eituse kuningaid“ (123; märkus 77). Üks tabamatuid kirjanikke on olnud ka B. Traven, kelle juhtum sisaldab endas üht väga markantset fenomeni loomeinimeste seas: teisiklikkust. Saksa kirjanik ja mitmeid kordi filmitud autor B. Traven peitis end nii kirjanduses kui ka elus tohutu hulga nimede ja vähema hulga rahvuste maski taha (131–135; märkus 84). Praeguse uurimisseisuga usutakse, et tegemist on metallitöölise ja ametiühingu sekretäri Otto Feige’ga (1882–1969). Salapärase teisiku võrgu koob enda ümber ka Ameerika kirjanik Thomas Ruggles Pynchon (125; märkus 79) ja jutustaja poolt vassijaks nimetatud Marcel Manière (vrd 109; märkus 64). Viimase nimi aga ei olevatki tema nimi, nagu ta oma ainsas raamatus „Lõhnastatud põrgu“ väidab. Kes on aga tegelikult selle väljamõeldud teose fiktiivne, ei-kirjandust parodeeriv autor? On see Enrique Vila-Matas ise või tema teisik või …? Igatahes tuleb meil seda otsustada ise, mis kes on tõeline (vrd 126; märkus 80). Kes ikkagi on see Prantsusmaal 2007. aastal Auleegioni rüütliks ja 2013. aastal Ordre des Arts et des Lettres’i ohvitseriks nimetatud ja „Bartleby ja Co“ autor Enrique Vila-Matas ise?

Pika ajalooga Bartleby sündroomi avaldumise põhjuseid on mitmesuguseid: üks tragikoomilisemaid neist on enda pidamine mööbliesemeks, et täita tühimikku luhtunud kirjaniku unistuses; üks paranoilisemaid aga uskumine (selle fiktiivse tegelase nimeks ka vastavalt Paranoik Pérez), et teine (hilisem nobelist) kirjanik näppab ideed eest ära; keelekasutuse koha pealt aga terve igaviku õige omadussõna otsimine, mis võib naljakas tunduda, kuid võib viidata ka keele eetika ja tõe küsimusele ning luua silla Hofmannsthali „Ühe kirja“ juurde.

Ei-kirjanike kataloogi täiendamiseks teeb aga omapoolse huvitava ettepaneku minajutustajale või autorile tõlkija Kai Aareleid, kelle jaoks tundub tõlkimine oma lugude kirjutamise vahepeal olevat sama vajalik kui jalutamine Robert Walserile. Seda vajadust võrdleb ta sündroomiga, millel on võimalik et ka „mõni ilus nimi, ja kui ei ole, siis Vila-Matas võiks selle leiutada. Või siis on see üks Bartleby sündroomi alaliike, „Bartleby & Co“ puuduv 87. „joonealune“: kirjanik, kelle ettekääne mitte kirjutada on tõlkimine“.〈12〉

Bartleby sündroomi avaldumise üheks müstiliseks, äärmuslikuks, kirjanikku endasse kugistavaks põhjuseks võib olla uskumine, et kõik on olnud „üks suur eksitus: ma uskusin, et tahan saada luuletajaks, aga sisimas tahtsin saada hoopis luuletuseks“ (33; märkus 13), nagu selgitab oma põlvkonna olulisemaid autoreid, Hispaania luuletaja Jaime Gilde Biedma.

Tegelikult olevat lõppude lõpuks ainuke normaalne asi hoopiski lugemine, usub Jaime Gilde Biedma (vrd 33; märkus 13), mida otsekui kinnitaksid ka Lääne-India inglisekeelse kirjaniku ja kunstniku, 1992. aasta Nobeli laureaadi Derek Walcott’i luuleread (vrd 118; märkus 73). On see nüüd vastus küsimusele, miks Biedma ei kirjuta, ja vastus Biedma enda küsimusele, miks ta varem kirjutas? See jäägu lugeja otsustada.

Igatahes head ja hoogsat lugemist!

„Saada maailma parimaks lugejaks
on tähtsam.“
(Walcott; 119; märkus 73)

Eve Pormeister

______________________________________________

1 Enrique Vila-Matase „Bartleby y compañía“ (2000) ilmus „Loomingu Raamatukogus“ nr 29–31/2020 pealkirja all „Bartleby & Co“.
2 Vaata ka Gertrud Leuteneggeri jutustust „Das verlorene Monument“ (Gertrud Leutenegger, Das verlorene Monument. Frankfurt am Main, 1985, lk 46.)
3 Just Robert Walser (temaga seotult Friedrich Hölderlin) hoiab Hugo von Hofmannsthali, Franz Kafka, Robert Musili, Ludwig Wittgensteini, omal moel ka Peter Handke kõrval, kui nimetada saksakeelseid autoreid, nende märkuste niidistikku koos. Saksa kirjanik Martin Walser nimetab Robert Walserit Franz Kafka kõige lähimaks kaksikvennaks (vrd filmi „Robert Walser − Portrait und Erinnerung“).
4 Ingeborg Bachmann, Ausgewählte Werke. Band 1. Gedichte Hörspiele Schriften. Berlin / Weimar, 1987, lk 404.
5 Sealsamas, lk 472.
6 Ilmunud „Loomingu Raamatukogus“ 2014/35–38. Originaal ilmus pealkirja all „París no se acaba nunca“ (2003).
7 Ilmunud kirjastuses „Toledo“ 2014. Originaal ilmus pealkirja all „Dublinesca“ (2010).
8 Rómulo Gallegose auhind on asutatud Venezuela kirjaniku ja Venezuela presidendi (1948.a.) Rómulo Ángel del Monte Carmelo Gallegos Freire’i (1884–1969) auks.
9 12. märtsil 2020 esietendus Von Krahli teatris Herman Meliville’i loo põhjal Taavi Eelmaa lavastus „Pigem EI“.
10 Minajutustaja Marcelo seotus küürakusega meenutab Jumalaema kiriku kellalööjat Quasimodot. Võib-olla võib seda käsitada ka kui tsiteeringut, kuid mitte ilmtingimata.
11 Imestan, et Vila-Matas ei maini enesetapjate seltskonnas märkuste avaautori Robert Walseri paari enestapukatset 1929. aastal.
12 LR esitab kolm küsimust Enrique Vila-Matase „Bartleby & Co“ tõlkijale Kai Aareleidile. (Facebook)

Enrique Vila-Matase portreed on pärit siit ja siit.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: