See on üsna vana raamat: originaal ilmus 1977. a, eestikeelne 1984. a. Maal olles sattus mulle näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.
Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on küll nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga kokkuvõtvalt on see üllatavalt avameelne raamat tolle ajastu kohta.
Üks asi on, millest kirjutatakse — Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel –, teine asi on, et kuidas: suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…
Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…
Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.
Tiina Sulg
Lugemissoovituse blog 