Christelle Dabos „A winter`s promise”. The mirror visitor, book 1

Ah, kui kiiresti need peaaegu 500 lehekülge läbi said… Raamatut tutvustati suvel väga isuäratavalt Facebooki Lugemise väljakutse grupis, aga kuna raamatukogus teost polnud, unustasin selle vahepeal ära. Nüüd sain seda lugeda ainult tänu heale kolleegile, kes mu soove paremini mäletas kui ma ise! Prantsuse keelest tõlgitakse meil ulmekirjandust nii harva, et selle (õigemini nende, seni on valmis neli osa, kuid pole teada, kas on planeeritud rohkem) eesti keelde jõudmiseks on mu meelest üpris vähe lootust.

Tegemist on maailmaga, kus on toimunud mingit sorti katastroof, mida võiks tõlkida Katkestuseks (ingl Rupture), mille tagajärjel vana maailm otsa sai ja moodustunud on mitmesugused üksteisest lahutatud inimkooslused, kõigil oma surematu esivanem. Peategelane Ophelia elab Animas, mis paistab ühiskonnana, kus kõigil on õigus peavarjule, toidule ja haridusele, juhivad seda naised. Kuna see on Anima, on kõigel oma iseloom, näiteks Arhiiv on alati pahur, aga eriti siis, kui teda tülitatakse väljaspool lahtiolekuaega, teda tuleb kõvasti paluda, et ta tuled põlema paneks.

Lugu algab läbi peegli arhiivi saabuva Opheliaga, kes läheb oma vanaonule ütlema, et tema töö seal saab otsa, kuna talle on korraldatud abielu kaugel poolusel elavasse perekonda. Samuti palub ta ligipääsu mõnele dokumendile, et oma tulevasest kodust mingit ettekujutust saada, üks tema esivanematest on seal 150 aasta eest käinud. Ophelia on väga väikest kasvu ja teda kirjeldatakse ilutuna viisil, mis viib mõtted võrdlusele sinepi-ivakesega, aga erinevalt Jane’ist (Eyre, Jane Eyre) on ta veel ka väga kohmakas ja lõhub pidevalt asju. Põhjus on puhtmeditsiiniline, sest lapsena jäi ta peeglite vahele kinni. Kohmakus omakorda muudab ta ujedaks suhtlejaks. Ophelia anne on lugeda sõrmedega esemeid, muuseumis on ta antiikasju lugedes ülimalt enesekindel. Elusaid asju ehk inimesi ja loomi ta siiski lugeda ei saa, mõtete lugemine jms jääb võimete piiridest välja. Õnneks. Isegi asjade pärast peab ta pidevalt kindaid kandma.

Kogu perekond on väga kohkunud, kui selgub, et Ophelia ja tema saatjadaamiks määratud ristiema peavad koos peigmehega kohe lahkuma ja pulmadele eelneva aja veetma mehe kodus, sest ametikohustused ei luba tollel kaua sealt eemal viibida. Ta on oma ühiskonna Laekur. Ja selgub, et kõigi poolt vihatud.

Alguses kartsin, et sellest tuleb selline tavaline inetu pardipoja ja printsi (armastus)lugu ja et kuigi nad alguses ei taha kumbki abielluda, on nad pärast hirmus armunud ja surmani väga õnnelikud. Ma pean seda ikka veel võimalikuks ja tõenäolisekski, ja ega mul selle vastu ka midagi ei ole, sest lugeja üldiselt (ja ega ma mingi erand ole) tahab ju, et meeldival kangelannal hästi läheks, aga kergelt see kätte ei tule, see on kindel. Peigmees Thorni maailm on nii erinev Animast, kui üldse olla saab. (Ja peigmees Thorn on nii erinev Opheliast, kui olla saab. Ta on tüdrukust umbes kaks korda pikem kõhn mees, kelles näib puuduvat igasugune viisakus ja empaatiavõime. Ta tundub sama lõikavalt külmana kui tema maailm.) Tegemist on tohutuid intriige ja salaplaane täis õukonnaga, kus võib väga lihtsalt saada noa selga nii otseses kui kaudses mõttes. Lakkamatult toimuvad joovastavate jookide ja oopiumiga pidustused, millest peab lakkamatult osa võtma, sest muidu lakkad sa seltskonna silmis olemast. Pooluse elanikel on väga erinevaid võimeid, peigmehe klann võib mõtte jõul panna pea valutama või vere voolama. Kõik kohad on täis miraaže ning tegelikkusel ja illusioonil on väga raske vahet teha. Lugeja kistakse koos Opheliaga peadpööritavatesse ümberriietumiste ja salasepitsuste keerisesse, kus ei kangelanna ega lugeja tea, keda võib usaldada, kuid esimese raamatu lõpuks oli minu kui lugeja sümpaatia vaese peigmehe vastu küll suurem kui Ophelial. Sealjuures ei ole ma lõpuni kindel, kas minu positiivsem arvamus põhineb sellel, mida ma tema kohta sellest raamatust lugesin, või pigem aastatega omandatud lugejakogemusel, et „loo loogika järgi on see tegelane tegelikult hea, mis siis, et praegu toimuvad sellised asjad, ja küllap tal on oma põhjused”. Ophelia ei ole sugugi rõõmus, kui ta saab teada, miks see abielu korraldatud on. Siiski leiab ta peeglisse vaadates, et „kui kaovad illusioonid, jääb alles tõde” ja et neil silmadel on veel palju näha ja avastada ja õppida ning et kõige tähtsam on suuta iseendale otsa vaadata. Ophelia võib pealiskaudsele vaatlejale jätta nõrga inimese mulje, kuid tegelikult on ta piisavalt arukas, et enne millegi tegemist võtta aega vaatlemiseks ja järelemõtlemiseks, lühidalt vist võiks tema olemuse kokku võtta sõnadega „temas on sisu”.

Raamatusarja pealkiri ei saanud inspiratsiooni mitte Alice`ist, vaid Marcel Aymé läbi seinte käivast mehest.

Igal juhul on see eredate ja arenevate tegelastega põnev lugu imetabaselt välja mõeldud maailmas ja sobib lugemiseks suurepäraselt kõigile, mitte ainult noortele, ehkki oma preemiad pälvis ta noorteraamatuna.

Ma ootan kannatamatult järgmise raamatu saabumist, kolmas osa on juba olemas ja sellele pilgu heitmisest paistis, et kui esimeses osas tundusid asjad keerulised olevat, siis edasi läheb ikka palju hullemaks. Näiteks tuleb mängu Jumal. Päris Jumal.

Kaja Kleimann

Prantsuskeelsete raamatute pilt on pärit siit.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: