Aleksis Rannit

Aleksis Rannit sündis kui Aleksei Dolgošev – Rannit oli tema ema neiupõlvenimi.

Õppis Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. Õppis Kaunase ja Vilniuse Ülikoolides kunstiajalugu, esteetikat, vene kirjandust ja raamatukogundust. Õppis Freiburgi ülikoolis Saksamaal, sai magistrikraadi Columbia ülikoolist.

Töötas Leedu riigiteatris tõlkijana ja graafika konservaatorina Leedu riiklikus raamatukogus.

Alates 1944. aastast elas Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias ja Austrias, siirdus Ameerikasse 1953. New Yorgis töötas keskraamatukogus, alates 1961. aastast kuni pensionini oli Yale’i ülikooli slaavi ja Ida-Euroopa keelte osakonna teadur ning uurimuste kuraator professori kohustes.

Aleksis Rannit oli kaks korda abielus: esimene abikaasa oli Leedu ooperilauljanna Gražina Matulaitytė (1899–1993); teine naine oli Prahas sündinud vene emigrantide järeltulija, Yale’i ülikooli raamatukogu töötaja Tiina (Tatjana) Rannit, kes õppis selgeks eesti keele ja kirjutas eestikeelseid luuletusi.

1973. aastal pälvis Aleksis Rannit Henrik Visnapuu kirjandusauhinna ja 1978. a Eesti Kultuurifondi USA-s auhinna. Ta on Stockholmi ja Virginia ülikooli audoktor.

Aleksis Rannit suri 5. jaanuaril 1985. aastal ja tema tuhk on puistatud Atlandi ookeani.

Kokku on Rannitil ilmunud 9 värsiraamatut, neist 7 algupärast kogu, ta on olnud tunnustatud kunstihindaja ja eesti kirjanduse propageerija Ameerika Ühendriikides. Teda on palju tõlgitud (10 luulekogu jm) ning võõrkeeltes sageli ülistatud Igor Severjanini, H. Lymani, A. Orase ja mitmete teiste poolt. Tema kõneldul ja kirjutatul oli haaret, näiteks 1969. a PEN klubide kongressi täiskogu ees peetud kõne keeltest ja murretest trükiti New York Times’i kirjandusliku osa juhtkirjana ja ilmus veel 37 ameerika ajalehes.

Ise on ta enda kohta kirjutanud:

Sündisin 1914. a Tartumaal Kallastes ehitusinseneri ja matemaatikaõpetaja perekonnas. Rinnalapsena asusin elama Peterburi, kust repatrieerusin koos emaga Eestisse aastal 1921. (Isa jäi Eestisse ja võitles meie Vabadussõjas.) Kaotasin ema 11 aastasena. Alaealisena ja noormehena sain ema õe, Elisabeth Adem’i haruldase hooldamise osaliseks; ja nii kujunes minust hellitet tuisupea, kes kirjutas palju halbu värsse. Õppisin taideajalugu, esteetikat, klassilist muinsusteadust, vene kirjandust ja raamatukogunduse teadust. Värsside veeretamise esimeseks innustajaks oli Anna Haava; kirjanduslikuks ristiisaks on alates aastast 1935 olnud Artur Adson. Tutvusin paljude taidlejatega, samuti kirjanikega. Peamised huvialad: kujutavtaie ja luule ning nende olla võiv mõtteline ühend. Töötasin maalripoisina, joonestajana, vaateakende dekoraatorina, tõlkijana-dramaturgina, teadusliku sekretärina, raamatukogundajana, taideajaloo professorina jne. /—/ Loengureisid Euroopas, Ameerikas ja Kaug-Idas. Kirjutised taide ja luule üle (arvustajana huvitumine igast mõeldavast stiilist, värsitegijana uskumine luule ilutunnetuslikku esimusse).

Üks Ranniti mõttemõlgutus keelest ja luuletamisest:

Kui meie ehitustaide vormiks peaksime ruumi kui sellist, siis luulesse ülekantuna tähendaks see äratundmine antud keele ruumiseaduste, s.o. selle keele isepärase rütmi ruumilise jagamise täpset rakendust. Meelt mõlgutades erinevate keelte üle olen tihti liigitanud keeli maalilisteks ja ehitustaidelisteks. Maaliliste, akvarelsete, rütmiliselt vabamate keelte hulka kuuluvad mu meelest esmajoones saksa ja inglise keel ning kõik teised germaani keeled. Neis keeltes (nagu vähemal määral ka romaani ja slaavi keeltes) on tundelisuse saavutamiseks lubatav ka nõrgarõhuliste silpide tugev rõhutamine. Selline võimalus puudub meie rangelt ehitustaidelisel, ütleksin doorialikul keelel. Ainuüksi valesti komponeeritud laulus muutub meie keel rütmiliselt laostunuks, helilis-kõlbeliselt ebaausaks. Ja nii sünnivadki veidrused nagu “Eestimaa poojad” või “Eestimaa po’-jad! (Tuudur Vettik) pro “Eestimaa pojad”.

Aleksis Rannit kirjutas oma luulet väga aeglaselt, lihvides iga rida – ta ei uskunud, et luuletuse esimene kuju võiks olla rahuldav. Alles pärast aastast sahtlis lebamist saatis ta (võib-olla) luuletuse avaldamiseks. Mõnikord on ta luuletustesse parandusi teinud juba trükitud raamatuid sõpradele kinkides. Ka trükitehniliselt ja illustratsioonidelt on tema raamatud väga viimistletud ning pabergi hoolikalt valitud.

Aleksis Ranniti loomingumeetodi näitlikustamiseks kaks versiooni samast luuletusest, kus esikkogus ilmus uuem ja valikkogus hoopis vanem variant:

“Päälkirjata”, dateeritud 1936. aastaga

Olen sündinud selleks, et vihata
seda kõike, mis peitub mus endas.
Minu elu vaid võitlus on lihaga,
üle Surmava julma crescendo.

Olen sündinud selleks, et mõtted mu
veereks vankreina sügistund põldelt.
Vihkan tunnete suhkrulist mõttetust,
aga siirust neis iial ei põlga!

Olen sündinud selleks, et haudades
kõik mu laulud kord ümber saaks kaevat,
ja siis hallidest pilvede laudadest
kinnilöödaks mul jäädavalt Taevas.

“Akna raamistuses”, Kaunas 1937

.

“Pealkirjata”, dateeritud 1932.aastaga

Oled sündinud selleks, et ihata
seda tunnet, mis iial ei torma.
Sinu mõte, mis võitleman lihaga,
otsib külluse selgust ja korda.

Sündinud selleks, et heitlusest meeletu
langeks põlvili äikeselaine.
Tahad vormida, harras ja keeletu,
külma vaimustust, hangunud ainet.

Sündind selleks, et hurmuseallikast
juua kiiri ja rõõmelda aeva,
kuigi pilvede haudaden hallitaks
kinnilööduna muusade taevas.

“Valimik luuletisi 1932-1982”, New York 1985

Üks tõlkenäide kaunist raamatust

Eduard Viiraltile austusavalduseks kirjutatud “Cantus firmus” on USA kirjastuse Elisabeth Press väljaanne, mis trükiti 1978. a Itaalias 750 eksemplaris. Raamatu ava- ja ühtlasi nimiluuletus on eestikeelne, selle tõlge lõpetab raamatu; kõik ülejäänud luuletused on inglise keeles. Raamatus on kuue Eduard Viiralti gravüüri reprod ja foto tema surimaskist.

Luuletused on tõlkinud Henry Lyman, kes on kirjutanud ka väitekirja luule tõlkimise probleemidest rõhuga eesti poeedi Aleksis Ranniti tõlkimisel.

Laul

lõigake

tunnetuspuul

jooneks,

mis ära ei voola,

ja kaevake

tunnete tuul

vaatluse

vaiksesse soola.

.

Carve

into the tree of mind

song,

line which cannot run.

Sink your passion’s

fitful wind

in the still salt of reflection.

Aleksis Rannit on kirjutanud väga palju pühendusluuletusi, ta luule sisaldab otseseid vastukajasid maailmakirjandusest epigraafide, tsitaatide ja parafraaside näol. Sageli põimib ta oma värssidesse ka võõrkeelseid tsitaate või lihtsalt sõnu ja fraase.

Rannitil olid tugevad sidemed vene luulega ja nii nagu ta ise on palju pühendusluulet kirjutanud, on talle luuletusi pühendanud Vjatšeslav Ivanov, Konstantin Balmont, Igor Severjanin, Irina Odojevtseva jt

Aleksis Rannit oli tuntud ka selgelt peavoolust eristuvate mõtteavalduste poolest mitmetel teemadel, kord on ta kõnelnud Puškinist kui “vene keeles kirjutavast prantsuse kirjanikust”, suurt poleemikat tekitas ka tema 1949. aastal rahvusvahelisel kunstikriitikute kongressil Pariisis peetud kõne “Abstraktse kunsti pioneer”, mis on avaldatud kogumikus “Čiurlionis : painter and composer : collected essays and notes, 1906-1989” (Vilnius, 1994) koos mitmete hilisemate kirjutistega. Need sisaldavad tavapärastest erinevaid hinnanguid. Kui üldiselt arvatakse abstraktsionismi alusepanijaks vene kunstnikku Vassili Kandinskyt (nõnda ütleb ka ENE), siis Rannit tunnistas selleks Čiurlionise, kellelt Kandinsky mõjutusi sai. Ranniti väiteid nimetati ketserlikuks ning tema vastu astus raevukalt Kandinsky lesk Nina, kes iseloomustas Čiurlionise teoseid kui “teatud müstitsismiannusega maastikke ja stiliseeritud objekte”. Ranniti vastasena sekundeeris lesele Kandinsky loomingu ekspert W. Grohmann, kes kaheldavatele argumentidele tuginedes tegi Čiurlionise maatasa, ilma et oleks tema maalide originaale silmagagi näinud. Tormiline reaktsioon Ranniti kirjutistele suurendas kogu maailmas märgatavalt huvi leedu kunstiklassiku uuenduslike püüdluste vastu. Mihkel Loodus, “Čiurlionis ja ketserlik Rannit”, EPL 07. 11. 1995.

Mõningaid kaasaegsete arvamusi Rannitist

Rannitist kui luuletajast:

“Aleksis Rannit oli erak meie Parnassil. Valmar Adamsi jälgedes alustanule polnud kaaslasi ka kaasaegsete hulgas. /—/ Sõja, murrangute ja maapao nooremad poeedid on taas pärit sootuks teisest maailmast. Rannitile jäi päris oma kvartal Parnassil – ta on seda innukalt ja stiilipuhtalt täitnud.” Arvo Mägi, Tulimuld 1985, nr 3.

“Ranniti juures on sihuke tiheda ja selgepiirdelise vormi taotlemine küll klassikaline, aga ta tunnetuserksus koos sisu mitmekesisusega on õigegi romantiliselt avarahaardeline. Võiks väita, et Ranniti looming on veenev ühend klassitsistlikust vormipuhtusest, lihtsusest ja selgusest ühelt poolt, ning sisurikkusest ja kõrgendet mõtluste vahelduvusest teiselt poolt, – ja nii on ta jõudnud paindliku, elava ja voolava vormini.” Asta Willmann, “Aleksis Ranniti luule elamuslikkusest”. Mana 1966, nr 2-3 (30).

Rannitist kui kirjanduskriitikust:

1962. aasta algul ilmus ajalehes “Teataja” kellegi anonüümse magistri kirjutis, mille kommentaariks “Manas” kirjutas G. (arvatavasti Ivar Grünthal) muuhulgas Rannitist nii:

“Orast riivates, žüriid kriimustades on magistri poleemika terav ots ilmses mõrvamõttes muidugi Ranniti kõrile sihitud. On see tarvilik? Rannitil on primadonna allüüre ja ta edevus võib tõsise maamehe südant kihvatada. Niisugune eksootiline paradiisilind kulub siiski nagu ära meie mõmina- ja määgimisrohkesse kriitilisse loomaaeda. Niikaua, kui me Ranniti auavaldusi esseedena võtame – mustvalges võibolla seisnebki tema isikupärasus – ei ole ka midagi katki. Kirjandust e a d u s e g a ei ole sel belletristikal, ega ka jooksval, sageli põlveotsal sõnastet päevakriitikal, midagi ühist.” Kultuurikroonikat, Mana 1962, nr 2.

Mõnikord on Rannit pälvinud ka kaunis ränki sõnu :

“Rannit kui kunstikogude korraldaja ja raamatukogumees on omandanud teadmisi trükiteose tootmisprotsessist. Tema tüpotehnilist kogemust ei tule mõttessegi alahinnata. Tema valmisolek uuendusteks jätab aga tugevasti soovida. Ta klammerdub vormiandjana üldiselt omaksvõet eeskujude külge. See, mis tema rakendustaides on käsitöölislik, osutab oma piiratuses aralt talletavale ja julgelt matkivale talendile. Niipalju tema viimase aja tööde välise külje kohta. Ranniti luuletuste vorm on samuti kuivalt järgiütlev. Parimal juhul on see kalligraafiline nagu ta selge käekiri, kus iga kant lõikamise asemel püsib õpiku šablooni küljes kinni. Miivis vaatleja võib ju üsna tillukesest ilust vaimustuda. Isikupära puudumine teeb need tekstid omakorda teisegi keelde hõlpsasti ülekantavaiks. Taolised tõlked on sugutu paljunemise viljad. Kultuurseid isikuid – mitte ära segada kultuuriisiksustega! – sõelub rohkesti Euroopa vetes üksi ja vabalt oma teed murdnud suurte jäälõhkujate kiiluvees.” Ivar Grünthal, “Kolmekordne Rannit”. Mana 1966, nr 2-3 (30)

Aleksis Rannit oli kõrge lennuga kirjanduspoliitik ja esteetpoeet. Esinedes rahvusvahelistel foorumitel ja ühe Eesti tippluuletajana, vaimupreestri rõivais ja maneeris, mängis ta osavalt välja oma keelteoskuse, Yale’i ülikooli raamatukogu slaavi kogude kuraatori koha, imposantse välimuse ning Ants Orase ja mõne teisegi toetuse. Ta ees avanesid akadeemia portaalid ja sihtkapitalide laekad. Kuulsuse tipu saavutas Rannit, kui Jean Cocteau tõstis ta luuletaide kõrgaadlisse, pärjates Ranniti tiitliga prince de la poésie estonienne. Eesti luule vürst või prints – kumba soovite – ei hoidnud tiitlit vaka all. Järgmisel suurel literaatide kongressil, mis toimus Iisraelis, võis osalejaid tutvustavast trükisest lugeda, et Rannit on suurim kaasaegne eesti luuletaja, keda Cocteau on kutsunud eesti luule printsiks. Eriti pandi Rannitile pahaks, et suurustamine leidis aset Marie Underi eluajal. Sarkastilisemad ütlesid, et printsiks olemisest pole veel küllalt, Taaveti kombel tahab ta lasta end Iisraelis kuningaks kroonida, eesti luule kuningaks, lauluraamatud on tal nagu Taavetil ette näidata.

“Aleksis Rannit, enne eestistamist Aleksei Dolgašov (isa Peipsiääre venelane, ema eestlane), oli värvikas, Molière’i ebakangelasi meenutav karakter, kelle kirglikuks sooviks oli saada tunnustatud eesti luuletajaks.” Hellar Grabbi “Pagulaskirjanduse ajalugu veel ühe pilgu läbi”. Keel ja Kirjandus, 2011, nr 1.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s