Klaus Modick „Keyserlingi saladus”

„Tels-Padderni loss seis pisut mornina kastanipuude vahel, mille koltunud pruunikaks tõmbunud lehti väsinud tuul mööda alleed ringi lennutas. Nagu sügavad kurrud vanal, murelikul näol, lõikasid portikuse sambad valget, kohati vihmajälgedest ja vetikatest kirjatud klassikalist fassaadi.” (Klaus Modick „Keyserlingi saladus”, lk 86)

„Elu Padureni lossis oli soikunud kõigi seal juhtunud õnnetuste järel. Vaiksena ja veidi tusasena seisis raske, veidralt kumera katusega suur pruun hoone raagus kastanipuude all. Pruuni fassaadi lõikuvad suured poolsambad olid nagu sügavad vaod vanas näos”. (Eduard von Keyserling „Õhtused majad”, lk 5)

Klaus ModickiKeyserlingi saladus“ on romaan, mida ilmestavad läbi Keyserlingi loomingu teadaolevad eluloolised nüansid (nt eelpool kirjeldatud isakodu Kuramaal Tašu-Padure ehk saksapäraselt Tels–Padderni mõisas) kui ka rohkelt fantaasialendu. Igasugusteks oletusteks annavad hea võimaluse puudulikud andmed lapsepõlvest ja noorukiajast. Nimelt hävitati Keyserlingi tungival soovil pärast tema surma kogu ta isiklik arhiiv, mis omakorda suurendab erinevaid spekulatsioone teemal, nagu tahtnuks ta mingeid skandaalseid asjaolusid oma minevikust salajas hoida või oli oma seisuse tõttu seda lihtsalt sunnitud tegema. Eriti mõistatuslikud on sündmused, mis leidsid aset tema ülikooliõpingute ajal Tartus, mille tulemusena muutus ta kogu Balti aadelkonna jaoks „soovimatuks isikuks“ ja oli sunnitud põgenema Viini (Akadeemia nr. 4 2020 Klaus Modick „Teel Eduard von Keyserlingi juurde“, lk 657-665).

See ülepeakaela põgenemine mõjutas Keyserlingi saatust niivõrd, et just Viini ja Müncheni kunstilistes tõmbetuultes kujunes ta „balti aristokraatia ehedaimaks kunstnikuks“ (Liina Lukas „Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918“, lk 276). Seetõttu ei saa pahaks panna, miks Modick valis just kõige salapärasema perioodi oma romaani teljeks. Selle saladuse olulisust rõhutatakse ka romaani lõpus, kus vananev Keyserling tõdeb, et „Dorpati afäär,… , oli ehk tema elu salajane mõte, kuna see tegi temast kirjaniku“ (osa teksti on põnevuse säilitamise huvides eemaldatud).

Mitte vähem mõjuv pole seegi, kuidas Modick seda lugu jutustab. Ei valinud ta nö klassikalist teed, kus surivoodil peategelane jutustab oma loo, kuigi kaalus ka seda võimalust. Ta otsustab lähtepunktiks võtta hoopis Keyserlingi portree, mille maalis Lovis Corinth (Akadeemia nr. 4 2020 Klaus Modick „Teel Eduard von Keyserlingi juurde“, lk 657-665). See võte aitab kirjanikust minajutustajal heita korduvalt pilgu endasse, olgu selleks siis ta ebasurnulik peegelpilt romaani alguses, kõnesoleva maali valmimisel tekkiv ehmatav reaktsioon või valguse peegeldused järvel, mis suunavad teda samamoodi kirjutama, sulanduvalt ja detailide hägustades nagu elus endas (Sirp 15.05.2020 Liina Lukas „Keyserlingi saladus“).

„Kui püüda ka nii kirjutada, kas siis oleks võimalik kujutada mingi juhtumise kulgu? Panna kirja elu või olemise elavust? Nii, nagu valgus ja värvid omavahel sulanduvad ja detaile hägustavad, käituvad ka inimese üksteisega: nagu muuseas, piirjooned hägusad, ilme muutlik, armastus mööduv.“ (Klaus Modick „Keyserlingi saladus“, lk 78)

Kui tulla möödunud sajanditest tänapäeva maailma, siis romaani alustalaks olevat maali saab oma silmaga näha kunstimuuseumis Münchenis, täpsemalt Uues Pinakoteegis või veebi vahendusel näiteks selles blogis. Klaus Modickiga saab loodetavasti kohtuda juba järgmise aasta kevadel Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista.

Klaari Tamm

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s