Müstiline ja hingeline Ernst Enno kadunud kodu otsimas

Lõik näituselt. “Ernst Enno. Elu ja surm”

Villem Grünthal-Ridala 1925. aastal: „… on Enno, kui iganes keegi, eesti uueaegset lüürikat süvendanud. Ta on uut ainetepiirkonda haritavaks võttes, elu keskseid küsimusi, loodusefilosoofilisi aineid käsitledes eesti luulet sisuliselt rikastanud; ta on lisaks kodu- ja looduseluulele endisest enam sügavust ja vahenditust andnud; ta on edasi eesti lüürika kõlavust ja musikaalsust lisanud, kordust ja muistset ballaadivormi tarvitama hakates, selle sisu vastse ainekäsitlusega uuendades.“

Viivi Luik: „Eesti luules on küll olemas üks täiesti eriline valguse ja varju vahekord. Raske öelda, kas see on teistsugune ajatunnetus, kuid selles on midagi, mis teeb ta sarnaseks gootika ja orelimuusikaga, sedasama Oswald Spengleri toonitatud metsade kohinat ja metsade hämarust. Kui me võtame näiteks Ernst Enno. Kuid seesama väljendub ka Artur Alliksaares, Betti Alveris, Heiti Talvikus, Uku Masingus. Igaühes erinevalt, kuid ometi ka samana.“ (Viivi Luik/Eve Pormeister: Ma näen aega. — Looming 7/2018, lk 978–988 ja Viivi Luik, “Selle kevade tervitus”. Tallinn: Kirjastus SE&JS, 2020)

Tulin kord, ei tea kunas!
Lähen kord, ei tea millal!
Mis sest küsida, mis sest kosta,
Lunastus ei ole osta!
Oja laulis, kostis kaja,
Ema ketras, kerkis maja,
Kaja sees ja maja väljas,
Hing nii ikka oli näljas,
Kuni tõuk läks tupe põue,
Kuni liblik lendas õue. –
Ei siis igavene püsind,
Ei siis igavene küsind –
Mina suur ja mina lai
Ise sünnipäevaks sai!

(SÜNNIPÄEV, 19. VIII 1928)

Igal inimesel, igal hingel olevat siin maailmas täita oma ülesanne, olgu see kasvõi lihtsalt elamine: „Igal linnul oma laul, igal lillel oma lõhn: Ei ole see inimesegagi teisiti. Kuula, mis ta kõneleb, missuguseid mõtteid ta avaldab, ja sa tead, kellega sul tegemist on. Lille lõhn võib meeldiv, võib vastik olla. Inimese mõtted niisama. Madalad − vastikud, kõrged − meeldivad. Siin kui ka seal, mõlematel on mõju. Mõtted mõjuvad. Lille lõhn võib elustada, võib uimastada. Mõtted võivad äratada, võivad põrmusse muljuda. [—] Jõua üles oma hinge juurde ja sünni uuesti oma kõrgemate omaduste vaimust. Lase oma hingel valmida. Valguse läbi valguse juurde. Üksi valguses asub vabadus. Mine teele. Tungi ja − kuula.“ (Tsit Elin Toona, „Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno“. Tartu 2000, lk 90 [Ernst Enno, „Mõtetest“, Tartu 1906, lk 168, 172])

Karl Maidiga kõneles Ernst Enno ka Plotinose emanatsiooniõpetusest. See Vana-Kreeka filosoof ja uusplatonismi rajaja (koos oma õpetaja Ammonios Sakkasega) uskus, et on olemas kõigest ülim, kõige olemise ja mitteolemise kategooriate väline Üks, millest emaneerub nous (ka nus), s.t Mõte või aru, ja sellest omakorda Maailmahing, millest lähtuvad üksikud inimhinged, ning lõpuks meeleline füüsiline maailm, olemise ja täiuslikkuse madalaim tase. [Vaata näiteks Ernst Enno luuletusi „Valguse vaimus“, „Tuba, väike tuba…“, „Mu tuba on küll väike…“, „Sa riputa igale haavale“, „Su omasem silmapilk“, „See minu valu märk“, „Kalmude keskel“, „Kõik tuuled… (Gaseel)“, „Kodumaa mõte“, „Üks hing on koju läind“.]

Kui hõbekellade helin
Käib hilju mu südame −
Ma otsin su läiki, Jumal,
Ja igatsen ülesse;

Kui hõbekellade helin –
Hing kuulatab, väriseb,
Ja nagu aimab, kuis Sinu valgus,
Täis vaimu, kord ligineb.

(„Kui hõbekellade helin…“, 1903)

Enne surma kirjutas Enno kaks luuletust: „Nad laulsid kasest õues…“ ja „Valge unustus“. Viimase dikteeris ta Ellale haigevoodil. „Kui oli selge, et surm on juba ligidal, andis Erni Ellale veel viimaseid näpunäiteid. „Matke mind päikesepaistelisse kohta,“ käskis ta. Ja siis äkki: „Pane mind istuma!“ Vanaema märkmik: „Tegin ka nii. Istusime mõlemad ja seal pudenes käte vahelt elu, mis oli hingestatud ilust ja mis koosnes sügavast igatsusest ilu järele, kelle suu ütles: „Ära murra lille ta paremal õitsemisel!“ Kuid see ei olnud veel lõpp. Erni oli Ellale öelnud, et kui ta sureb, on tal veel võimalus hetkeks tagasi tulla, kasutades „magneetilisi voolusid“, et teatada, mida ta „teisel pool“ näeb.“ (Elin Toona, „Ella“, LR 27−30/2008, lk 27; Toona, „Rõõm teeb…, lk 286.)

Sest kõik peab ikka nii voolama, nagu see on voolama pandud, mullast sünnitatakse valgus, „me lülid ahelas, mis tulevikku tõmbab“ („Mis sest!…“, 1916−1918). [Vrd Ernst Enno, „Ma tulen hilja“ ja „Märgitud“.]
Sest Ernst Enno uskus, et „Nii, nii ei lõpe see kõik“, et „[s]urm on ju ainult üleminek“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 284) ja „vaatevormi vahetus“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 282). [Vrd „Kolm eite“ ja „Nõmmeigatsus“; „Üks lilleke…“, „Ei ütle enam“, „Ei tea…“, „Vanaisa surm“, „Vaenelaps jaaniööl“, „Pane pää mu rinnale“, „Ma tunnen lillesid“, „Sügisesel rannal“, „Öösel“, „Viimne ase“, „Uneta ööl“, „Kuis mäletan“.]

Enno uskus predestinatsiooni ja mateeriasse vangistatud hinge, selle koduta muinasjutu („Nii, nii ei lõpe see kõik“), selle kullaterakese („Sõnajalaõis“), selle heliseja hinge („Sa ära küsi…“) surematusesse, s.t tema igavesesse püüdlusesse „valguse ja ümbersünni poole“ (Sirje Olesk, „Enno elu luuelatjana“; Toona, „Rõõm teeb…“, lk 318).

On kulunud käies kuldne king
Ning hilinend hing, ning hilinend hing –
Kus on nii üksik kodune tee, –
Ei sinna saa üle maa ega vee:
On sillaks ainult hing!

(luuletusest „Ei saa sinna üle maa ega vee“)

***
Nii sünnid astmelt astmele
Kui valgus ikka endasse –

(luuletusest „Siin taevas saavutada…“)

Enno uskus reinkarnatsiooni, kuid ta ei tahtnud sündida palju kordi uuesti, vaid täita „kiiresti oma ülesande“, et „jõuda üleminekutes nii kaugele kui võimalik − absoluutsesse jumalusse“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 220).
[Vrd „Ikka nagu tähte pehme sumin…“, „Sügisel“, „Kevade“, „Seebimullid“, „Kuuvalguse saladus“, „Aasta-aastalt
vaata tigu väikest tööd…“, „Kumendavad maad…“, „Kristuse poole…“: „Ja otsime sõna, / Mis kesköölapsi / Igavese
valguse varjudeks muudaks / Elus.“]

„Lõpliku kojujõudmise sümboliks igaühe enese arusaamise kohaselt“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 299) sai Enno jaoks kadunud kodu. Soosaare talu kaotus 1909. aastal raputas Ennot hingeliselt sedavõrd, et „temas kustus ja läks [—] midagi kaduma“, teadis rääkida Ella (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 153). [Vrd „Üksilduse maa“, „Igatseja kodu“; „Härdus“, „Sind jumalaga jätsin sääl…“, „Kojuigatsus“, „Koju jõudes“]

Siis tuled sa kui valgus,
Kurb kujutuse maa,
Oo kodu, kadund kodu,
Sind Jumal õnnista!

Oo kodu, kadund kodu –
Üks talu, nurmed, laan, –
Suur, sügav südamevalu,
Mil sinust lahti saan?

(luuletusest „Soosaare mälestus“)

Ernst Enno „keeldus haiglasse minemast, enesele ravi otsimast, kuigi see olnuks võimalik. Ta valmistus surmaks nagu „vanad joogad“, kes määrasid ise ära, millal neil oli õige aeg surra“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 295). „Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!“ – kirjutas Enno kord varem luuletuses „Inimene“ (1909). Muide: Enno tuligi veel korraks tagasi: Ta „avas uuesti silmad, vaatas Ellast läbi ja ütles suure imestuse ja ehmatusega: „Ella, Ella! Kõik on hoopis teisiti!““ (Toona, „Ella“, lk 28)

Ta seisis kesk teiste keskel,
Ta oli nii vaikne mees.
On vaikus nii imelik vägi:
Tal valgus õrn on sees.

Ta oli nii palju näinud:
Ei olnud see meri, ei maa;
Üks süda see oli ainult,
Täis valgust tahtmata.

Üks süda see oli ainult! –
Ta on nüüd nii vaikne mees.
Kuldkellade helin hinges,
Nii elab ta kõige sees.

(„Üks süda see oli ainult“, [1927])

Post Scriptum:
Kukk ja Kana. Selgitus näitusel selle teema juures näha olnud kuke pildi kohta

Aegadel, mil Ernst Enno õpetas Hiiumaal ja jäi mitmeks kuuks kodust eemale, vaevas abikaasat Ellat üksildus. Ei aidanud selle vastu joonistamine ega luuletamine ja jalutamine. Ella tundis puudust elavast hingest. Seepärast võttis ta endale seltsiliseks ühe vana haigete jalgadega kuke. „Tõin kuke tuppa, panin luuavarre talle orsi sängi kõrvale ja kui ta öösi liigutas omi haigeid jalgu ordes, olin nii õnnelik, et mul on selts.“ Kukest sai Ellale „väärikas ja tark sõber“ (Toona, „Rõõm teeb…“, lk 281). Ühel novembrikuu päeval, kui kukk oli saanud kaksteist aastat vanaks, ta suri. Raske südamega kaevas Ernst Enno ise linnule oma aeda haua ja kaunistas selle „sügise viimaste ehetega“ (sealsamas). Hiljem pihtis ta: „Ei tea, mispärast, aga mu jalg nagu ei tahtnud tõusta labida mulda tõukamiseks.“ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, lk 280−281) Märtsis aga maeti Ernst Ennot ennast. Kirjanik ise sõbrustas ühe kanaga, kellele ta pani nimeks Totku. „„Totku oli virk muneja ja tasane. Taat armastas teda. Sel päeval, kui Totku surema hakkas, ronis ta jasmiinipõõsa alla, suri vaikselt ja nägematult. Ta teadis, et surm on inetu. Ta [Enno] ütles: „Ah, kui ka mina kord kaduda võiksin, sest surm on inetu! Ta on patu palk.““ (Tsit Toona, „Rõõm teeb…“, 281)

Luiged läevad…

Kesköösel luiged kõrgel, kõrgel laulavad,
Kesköösel luiged lahkujad,
Nad kaugel oma mõtteranda näevad
Ja läbi öö kui kõrged tunded läevad
Ning pimeduses oma laulu laulavad.

Nii edasi, nii edasi, sest pikk on tee,
Öö ära jõi kõik silmavee;
Öö mattis sõbrad tuimumise mulda,
Öö köitis kodu kujunevat kulda –
Kes ööd ei armasta, see rändab võõrsile.

Kas õitsevad sääl iial vaimumadarad,
Kus väsisid kõik valvajad,
Ööd, pikka ööd nii ikka toites,
Nii sala üksi väikest sädet hoides
Kesk nälgind mulda, nälgind vaeva luhateed?

Sa kuula, avaruse üksilduse teel,
Sääl luikab vaimunute meel –
Nad halli elu mõtteranda loovad,
Kord tulles tulelätteid kaasa toovad –
Las heliseb nüüd kurvalt lahkujate keel…

(7. II 1910)

Eve Pormeister

Loe ka Ernst Enno luulet luuleleiu blogist

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s