Delia Owens „Kus laulavad langustid”

Delia Owens „Kus laulavad langustid” (tlk. Bibi Raid, Rahva Raamat 2019)

Maailmas väga suure populaarsuse saavutanud bestsellereid võtan tavaliselt kätte kerge (või raske) eelarvamusega. Owensi raamatul on bestsellerile vajalikud omadused muidugi olemas — raamat algab laiba leidmisega, on piisavalt müstikat ja draamat jätkub kuni lõpuni välja. Aga see pole lihtsalt üks krimilugu tuhandete omataoliste seas, vaid autor põimib omavahel osavalt arenguromaani, lopsaka (aga mitte tüütu) looduskirjelduse, luule(lisuse), romantika ja mõrvaloo.

Lugu on äärmiselt kaasahaarav. Raske on mitte kaasa elada Kya’le, loo alguses vaid 7-aastasele tüdrukule, kes elab perega Põhja-Carolina padural (soisel-vesisel alal ookeani ja maismaa vahel) ning kelle alkohoolikust isa vägivaldne käitumine sunnib aegamööda kõik pereliikmed lahkuma. Peale Kya, kes jääb esialgu isaga, siis aga päris üksinda padurale — üritades elus püsida, hoidudes kooliskäimisest ja inimkontaktidest, otsides sõprust ja lohutust looma- ja linnuriigist, liblikatest, putukatest, taimedest. „Ta kõige valulikumad mälestused koosnesid teadmata kuupäevadest, mil tema perekond ükshaaval mööda teerada jäädavalt kadus. Viimane valge salli sähvatus puulehtede vahel. Kuhi sokke madratsil.” (157)

Seega on see suuresti ka lugu hülgamis(t)est. Kya, kes on kogenud hülgamist ema, isa, õdede-venna poolt, kogeb seda taas noore täiskasvanuna, ning lausa kahel korral. Paduratüdruku metsikus nii tõmbab kui hirmutab noori mehi. Ta on üksik, kuid vajab siiski seltsi, kaaslast; ta armastab ja ihaldab — mineviku taak, samas, raskelt seljas. Teda ja suhtumist temasse mõjutab kõvasti ka sildistamine — teda peetakse hulluks või imelikuks paduratüdrukuks, kellega paljud pigem ei suhtle. Õnneks leidub erandeid, nagu heatahtlik poepidaja Üpik, tänu kellele tüdruk padural üleüldse ellu jääb.

Põnevust aitab kruvida raamatu ülesehitus, sest lugu hüppab ajas edasi ja tagasi, tuues lugejani lühikeste sutsakatena noore nägusa mehe mõrvauurimise ja kohtuprotsessi, kus süüdistatavana istub kohtupingis nooreks naiseks sirgunud, kuid endiselt häbelik, pelgik ja sõnaaher Kya. Keda või mida uskuda, keda süüdistada? Kas suurem süüdlane on tapja või tapetu? Hoolega soovitaksin lugeda ka luuletusi, mis raamatusse pikitud — need ei ole seal lihtsalt ilu pärast, vaid annavad olulisi vihjeid, samuti nagu võib peategelase käitumise motiive otsida looma-/linnuriigist. „Aga korraga sööstis emane jaanimardikas ülespoole, haaras tolle [isase] oma lõugade vahele ja sõi ta ära, närides läbi kõik kuus jalga ja mõlemad tiivad. /…/ Kya teadis, et siin ei ole kohta hukkamõistul. Asjasse polnud segatud terakestki õelust, see oli kõigest elu, mis edasi tuikas, olgugi, et mõne teise mängija arvelt. Bioloogia vaatepunktist on õige ja vale vaid üks ja sama värv erinevas valguses.” (155-6)

Autor on õppinud bioloogiat ja zooloogiat ning töötanud erinevates rahvusparkides Aafrikas, seega ta tõenäoliselt teab, millest räägib. Raamatust leiab põnevaid detaile näiteks mõne putukaliigi kohta. Aga mis need langustid (vähilised) asjasse puutuvad? Seda peate küll ise lugema.

Annika Aas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: