See on üks sümpaatne raamat realistliku krimilooga, mis võiks vabalt olla tõestisündinud lugu. Me tutvume väikese armsa Prantsuse linnakese ja selle inimestega, kes hoiavad oma kogukonnas kokku ja kaitsevad oma eluviisi Brüsseli ettekirjutuste eest. Nad tahavad turupäeval müüa oma traditsiooniliselt kasvatatud ja valmistatud toitu, olgu see siis taimne või loomne; toiduhügieeni kontrollivate inspektorite eest hoiatav süsteem on linnadevaheline ja kõrgetasemeline, kaasatud on ka kohalik politseinik Bruno, kes peab üksiti hoolitsema, et vastupanu liiga suureks ei läheks, kui käiku lähevad nii rehvide lõhkumine kui sumbutaja torusse kartuli toppimine – vahendid, mida kasutati juba Teises maailmasõjas sakslaste vastu. Muidu on linnake nii vaikne, et Bruno ei kanna iial oma teenistusrelva ja väidetavalt on ka käeraudade võti ammu kadunud. Politseiniku ülesanne kohapeal on rohkem tähtpäevaparaadide ja ilutulestike korraldamine ja elu igakülgne arendamine tihedas koostöös linnapeaga, kes on Brunole isalikuks eeskujuks. Samuti treenib Bruno lapsi tennises ja ragbis. (Viieaastaste trenni kirjeldust oli eriti armas lugeda.)
Kui mõrvatakse vanem meesterahvas, alžeerlane, kelle poeg õpetab kohalikus koolis matemaatikat ja pojapoeg on hinnatud ragbimängija, tekib kahtlus, et tegemist on rassivihaga. Bruno abi võtavad mõned uurima saadetud politseinikud vastu veidi pika hambaga, aga tema kohalike inimeste ja olude tundmisest on kõvasti abi, tal õnnestub ära hoida ühe noore natsisümboolikaga mängiva lolli elu ärarikkumine ja rahustada kohalikke tulipäid enne suurema kahju tekitamist. Samas on näha, kui kiiresti ka rahulikus linnakeses kired lõkkele võivad lüüa, eriti kui veidi kõrvalist abi ja poliitikat mängu tuua, samuti paistab, et narkootikumide eest pole pääsu kusagil.
Lõpuks tuleb aga lahendada küsimus, kas õigluse jaluleseadmine on alati õige või õiguse kehtestamine õiglane.
Mulle meeldib Bruno, sest ta on heasüdamlik, aus (noh, niiviisi normaalselt, mitte fanaatiliselt aus) ja terve mõistusega, tema senine elusaatus pole olnud just väga kerge, aga ta võtab seda rahulikult, sest kellel see üldse nii väga kerge on. Ta sarnaneb õige veidi Hamish Macbethile selle poolest, et ei taha kuhugi kodust kaugele edutatud saada.
Mulle meeldib, kui ma lugedes kas saan midagi uut teada või olen natuke sunnitud ise taustamaterjale otsima. Seekord siis Alžeeria kohta. Eks ma teadsin ikka, et see kunagi Prantsuse asumaa oli, aga mind rabas, et hea tahte märgiks tagastas Macron sel suvel (!) alžeerlastele kahekümne nelja 19. sajandi vabadusvõitleja pealuud, mida hoiti Pariisis muuseumiriiulitel. Kuidagi kehvasti haagib selline asi mu kujutlusega muhedatest juustu mugivatest prantslastest, aga tegelikult olid prantsuse koloniaalalad maailmas brittide omade järel suuruselt teisel kohal.
Martin Walker on šotlane, ajakirjanik, väliskorrespondent, kes on elanud ja töötanud pikemalt nii Venemaal, Washingtonis (tal oli lihtne saada intervjuusid president Clintonilt, sest nad õppisid koos Oxfordis) kui Brüsselis ning kes elab nüüd alaliselt Prantsusmaal Périgordis, kuhu suvekodu oli ostetud juba aastakümnete eest. St Denis, kus tema loodud tegelane Bruno elab, on väga sarnane ta kodulinnale, ümbrus tükkis paleoliitikumi kaljujoonistega kaunistatud koobastega samast kandist pärit, isegi Bruno on loodud kohaliku politseiniku eeskujul, kellega autor ragbit mängib. Maja, mille Bruno endale ehitas/renoveeris, sarnaneb kahtlaselt autori kodule, samuti on tal basset nagu kirjanikulgi. Tegelikult tuleb vaesel Pierre’il (nii on kohaliku politseiniku pärisnimi) suvel turistidele raamatutesse ohtralt autogramme anda ja end nendega koos pildistada lasta. Kohalikud on kirjaniku hästi vastu võtnud (vabalt prantsuse keele rääkimisest on kahtlemata kasu) ja tema pilt ripub koos teiste kohalike ettevõtjate – juustumeistri, lihuniku ja pagari omadega tubakapoe jõuluseinal. Tema teostest on turismi edendamisel samuti kasu.
Martin Walker on kirjutanud peale ilukirjanduse veel raamatuid külmast sõjast, Gorbatšovi aegsest Nõukogude Liidust, president Clintonist jm. Peale Bruno krimilugude, mida alates 2008. aastast on ilmunud 18 raamatut, on välja antud ka Bruno valmistatud toitude kokaraamat. Tõelise globaliseerumise näiteks võib pidada, et raamat, mille prantsuse köögi kohta kirjutas šoti päritolu britt ja mis avaldati Saksamaal Šveitsi kirjastaja poolt, võitis rahvusvahelise auhinna Hiinas (raamatu iseloomustus autori kodulehelt).
Brunol on oma kodulehekülg http://www.brunochiefofpolice.com/, kus autor peab blogi ja soovitab veine ja kohalikke söögikohti jms.
Nagu populaarsete raamatusarjadega tihti juhtub, on ka sellest plaanis teha teleseriaal.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 