Raul Oreškin “Minu Peipsiveer”

See pole ammu enam mingi saladus, et „Minu”-sarja kvaliteet on väga kõikuv – kirjutavad neid raamatuid ja enamasti lihtsad inimesed, kelle eneseväljendusoskus on kord nii ja kord naa. Aga Oreškini kohta võib kindlasti öelda, et tema kirjameheoskused on mäekõrguselt üle ta kihlvedude realiseerimise oskustest (viide juhtumile, mida mees ise raamatus nimetab lühidalt „fopaaks”). Ja kui veel vastab tõele eessõnas toodud väide, et kuu aega enne käsikirja üleandmise tähtaega polnud mees „Minu Peipsiveerest” ridagi kirjutanud, siis müts maha ka autori kiiruse ja produktiivsuse ees.

Lühidalt: Raul ja tema elukaaslane ostavad sisuliselt mehe unenäo ajel ja maja seestki nägemata kinnistu Peipsi järve ääres asuvas vanausuliste kultuurist läbiimbunud Varnja külas. Vana majaga kaasneb omajagu müstilist (ilma usteta tuba) ja mitte nii väga müstilist (läbivajuvad põrandad). Üheskoos sünnib kunstihuvilisel paaril idee: siia peab tulema galerii.

Oreškin oskab ja suudab kunstigalerii sündi ja arengut ning kohapealset elu ja inimesi väga kaasahaaravalt kirjeldada ning kes kordki Varnjas-Kolkjas-Kasepääl Peipsi hõngu nuusutanud, tunneb end lugedes asjaosalise ning reisile kaasavõetuna. Meid võetakse justkui omaks – nagu see kant ja inimesed võtsid omaks Rauli-Kaili ja Voronja galerii.

Elulist kunstigalerii arendamise lugu vürtsitab autor ilukirjanduslike unenäoülevaadete ja mõnusa huumoriga. Olgu siinkohal üht kohta mälu järgi tsiteeritud. „Me ei tohi kellelegi öelda, et ostsime maja seda vaid üks kord näinuna ja nii, et isegi sees ei käinud,” kurtis Kaili. „Keegi ei saa teada,” lohutasin mina.

Lugeja saab muuhulgas heita pilgu nii sellele, kuidas sünnib kunst, kui ka sellele, mismoodi kasvatatakse kuulsaid Peipsi sibulaid. „Minu Peipsiveere” on lugemisena siiruviiruline, mahe, aga ka pisut kibe – nagu see kant isegi.

Raul Oreškin on töötanud Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna ja noorsooteenistuse juhatajana, täitnud Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri kohustusi, tegutsenud Tartu Uue Teatri juhina ning praegu võib teda leida aktiivselt tegelemas Voronja galeriiga.

Varasemalt on Oreškin kirjutanud Betti Alveri auhinnaga pärjatud lühipalade raamatu „Kui ma vananen…“.

Janar Kotkas

Foto: Gabriela Liivamägi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s