Anne Griffin „Kui kõik on öeldud”

Naljakas, eelmisel nädalavahetusel varusin korraliku aja ühe kriminaalloo lugemiseks, millest arvasin, et seda tuleb lugeda ühe jutiga, sest põnevus ei lase käest ära panna. Tegelikult polnud katkestamisega mingit probleemi. Ja nüüd eile õhtul alustasin pahaaimamatult Anne Griffini debüütromaaniga — ja nii mu muud plaanid mokas olidki. Kaanetekst on veidi segadusseajav, väites, et „/—/perekonna lugu on huvitavalt ajatu, justkui tahaks autor öelda, et elulõksud ei muuda tegelikult väga palju selles, mis on inimloomusele omane”. Sellest jäi mulle mulje, et kirjutatud on nii, et pole aru saada, millal tegevus toimub. Tegelikult alustab 84-aastane Maurice Hannigan oma loo jutustamist 7. juunil 2014 kell 18.25. Ta istub hotelli baaris, ütleb viie inimese mälestuseks või terviseks toostid ja räägib mõttes oma pojale neist, oma lapsepõlvest, noorusest ja kõigest, millest ta talle kunagi rääkinud ei ole. Ega neil vintsketel iiri vanameestel rääkimisega paremad lood ei ole kui vintsketel eesti vanameestel. Või inglise. Või läti. Või veel mõne. Ikka peavad kõik enne surnud olema, kui nendega rääkima hakatakse. (Poeg, kelle poole pöördutakse, ei ole. Aga ega ta seda juttu ei kuule ka.)

See „elulõksud inimloomust ei muuda” on üldse veidi segane, aga mis ajasse puutub, siis sellest oleneb ikka väga palju. 1930. aastal sündinud minategelase lapsepõlv möödus rasket tööd tehes, peremehe või tolle poja käest põhjuseta kolki saamine oli täiesti tavaline. (Poja käest sai ta kolki sellepärast, et toda kolkis isa, kellele ta vastu hakata ei saanud. Ka rikaste laste elu võib meeleheitlikult õnnetu olla.) Tema millalgi 60. aastatel sündinud poeg pidi küll isa talutöödes aitama, aga elu oli kordades lihtsam. Hariduse ja arstiabi kvaliteedis on sünniaeg määrava tähtsusega.

Minajutustaja Maurice on olnud osav nii töötegemises kui äris ja elu lõpupoole kuulub talle peaaegu kogu ümbruskonna maa, eriti hoolikas on ta olnud vihatud perekonna maid üles ostes. Rikas olemine teda kuigipalju ei muuda. Ta on üks kangekaelne juurikas, kes ei ole kunagi suutnud mõista, miks peaks väljas lõunal käies tee eest raha maksma, kui kodus on ometi korralik kann ja vesi olemas ja meenutused sellest, kuidas naine oma tee välja võitles, täidavad ta kahetsusega.

Siiski ei ole ta kogu elu vaid kättemaksu peal väljas olnud ja arvanud, et vanemate patte lastele seitse põlve tagantärgi nuhelda tuleb, ta saab hakkama isegi noorukesele Emilyle abikäe ulatamisega, kelle vanaonu tekitatud arm igavesti ta nägu „kaunistab”.

Maurice on vaatamata düsleksiale, millest tema lapsepõlves loomulikult midagi ei teatud ja mille tõttu teda lihtsalt rumalaks peeti, end üles töötada suutnud ja saab vanuigi veel arvutigagi hakkama. Millega ta aga hakkama ei saa, on üksiolek – kahe aasta eest jäi ta leseks ja poeg elab juba ammu Ameerikas. Hirmus on lugeda tõdemust, et ta oleks õnnelik ka õudusunenägude üle – kui vaid magada saaks.

Raamat on kurb ja rõõmus nagu elu ise, kõik tegelased on kujutatud elusalt ja usutavalt ja kuigi mõni neist on vägagi ebameeldiv tüüp, saab ka sellistele pärast kogu loo läbilugemist kaasa tunda. Natuke.

Mul oli au ja rõõm perekond Hanniganiga tuttavaks saada.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s