Spensa: “Mu elu suur vasturääkivus. Ma pole kunagi midagi väärt, kuni ma ennast ei tõesta – kuid ma ei saa ennast tõestada, sest keegi ei anna mulle võimalust.”
Ah! Siinkohal mulle tundub, et Sanderson võib saada Scalzi kõrvale mu uueks lemmikuks… Mulle tegelikult meeldis tema “Terassüda” ka ja ma mõtlengi, et peaks selle sarja ikka ka lõpuni lugema.
Ka see käesolev lugu on iseenesest noortekas, kus ikka veel suhteliselt lapsed peaksid päeva päästma… Ma ei ole päris kindel, kas tänapäeva noored saaks sellega hakkama, mida need tegelased raamatus tegid, aga samas — neid oli ka lapsest saati teataval moel kasvatatud…
Olemas on kõik mulle sobivad elemendid: kiire edasiminek, pöörakud, kohatine irooniline kõnepruuk, üldiselt erinevad ja siiski hämmastavalt inimlikud tegelased. On tegelased, keda sa silmaotsaski ei kannata (proua Judy!), kuid veidi hakkad ehk lõpuks mõistma, ja on tegelased, kellele elad täiega kaasa juba algusest ja kes kuidagi on meelt mööda (Cobb) ja lõpus mõistad veel paremini. Mitte just tihti ei juhtu, et leiad tegelase, kellega võiks ennast päris samastada — kui ma peaks olema üks nendest noortest hulludest pilootidest, siis oleks ma ilmselt kõigile omadustele tuginedes Kimmalyn ehk Veidrik. Ehk vaid tema eriomadus välja arvata… :P Nii “mina” tegelast ma pole ammu leidnud… Ja M-Bot, tema on lihtsalt paganama lahe ja nunnu :D
Ja muidugi ma nutsin, ei saa salata. Ja muidugi tuli klomp kurku rohkem kui ühe koha peal. Ja muidugi ma vihastasin ja vandusin samamoodi päris mitme koha peal. Aru ma ei saa, mis värk neil tegelastel selle uhkusega on… Aga see on nii hästi kirjutatud, et kohe kisub emotsionaalseks ära kätte… Mitte, et see oleks täiuslik raamat aga suurepärane sellegipoolest. Hea, et sellel ka järg on, tahaks teada küll, mis edasi saab… :)
„Nagu Pühak alati ütles,” lisas Kimmalyn jälle tõsisel häälel, „sa kukud läbi siis, kui ise seda otsustad.”
Seili Ülper
Lugemissoovituse blog 