Te ehk teate lugu kuningas Midase juuksurist, kes usaldas saladuse kõrkjatele ja kuidas see kõik lõppes!
Selle raamatu peategelane Annabel Green oskab oma saladust paremini hoida. Ta hoiab seda isegi nii hästi, et see ähvardab tütarlapse hingeelu vägagi sassi ajada. Annabel on enda arvates inimene, kes jälestab igasuguseid konflikte. Selle asemel eelistab ta lihtsalt olukordadega kaasa triivida. Ta ei suuda enda eest seista, eelistab ebameeldivustega leppida ja need asetada oma siseilma äärealadele. Nõnda on ta loo alguseks jäänud ilma ammustest sõpradest ning on omadega puntras. Aga nagu sellistes lugudes enamasti, ilmub välja noormees, kes on samuti ennast ülejäänud maailmast vaikimise müüriga eraldanud. Tundub, et need kaks hinge sobivad kokku küll, kuid tutvuse edenedes suhe pingestub ja selles on suuresti “süüdi” Annabeli väga ebameeldiv saladus. Tegelikult on Greenide perel veel üks saladus — see puudutab pere keskmist tütart Whitneyt. Ema Green on oma lapsi kasvatanud olema alati viisakad, abivalmid ja vastutulelikud. Talle ei tule pähegi oma heades ja õigetes kavatsustes kahelda. Ema on alati positiivne ja enda arvates avatud ja toetav. Pisike häda on selles, et ema ei pane tähele hingevirvendusi oma tütarde sisemuses. Talle tundub, et nende peres on kõik korras. Tal on kenad tütred, kes tegelevad edukalt modellindusega, alati toetav abikaasa, pere on rahaliselt heal järjel — järelikult on kõik hästi.
Meie lugejatena seda arvamust siiski jagada ei saa. Tegelikult on Annabeli ja Whitney elu keeruline ja tundub, et nad on oma hädadega üsna üksi jäetud. Inimestevahelised suhted ongi tegelikult õrnad ja keerulised ning mõnikord tuleb tõesti “lihtsalt kuulata”.
Lugege ja mõelge oma saladustele!
Ädu Neemre
Loe ka Triin Võsobergi arvamust
Lugemissoovituse blog 