Patricia Gibney “Teadmata kadunud”

Ma lugesin selle raamatu 515 lehekülge läbi ühe päevaga, tehes vaid väikesi söömis- ja liigutamispause. Oli piisavalt pinget, et järjest lugeda, aga mitte liiga palju, et panna raamat käest, kuna ei julge/taha teada, kui halvasti see tegelikult edasi läheb.

Tegemist on iiri autori debüütromaaniga ja üksiti esimese raamatuga detektiiv Lottie Parkeri sarjast. Raamatu autor Patricia Gibney on kolme lapse ema, kes hakkas kirjutamisega tegelema pärast abikaasa surma. Ma ei tea kui kaua autor lesk on olnud, tema loodud tegelaskujul Lottiel on käes neljas aasta ja ta on samuti kolme lapse ema. Küllap on raamatu peategelase ja tema laste üleelamiste, probleemide ja suhete kujutamise õnnestumises suur osa isiklikult kogetul. Mulle meeldisidki krimiloost rohkem need osad, mis kujutasid politseinike töö- ja eraelu ning omavahelisi suhteid. Sama on mul näiteks Sebastian Bergmani sarjaga, tema ja temaga seotud politseinike lugu jälgin huviga ja mäletan hästi, kuritegude meenutamiseks pean sisututvustusi üle lugema. Ehkki lugemise ajal on muidugi põnev. Loomulikult on ka selles raamatus – nagu enamasti igas krimiloos – ülemus, kes millestki aru ei saa ja palehigis rügavatele uurijatele kaikaid kodaraisse loobib, on ringinuuskivad ajakirjanikud ja infolekked. Lottie on sageli tülis ja hädas nii iseenda, oma laste kui emaga, mitmesugused minevikumälestused ründavad teda mitmel erineval moel. Iirimaast kirjutamine tähendab, et üle ega ümber ei saa katoliiklusest ja sedasorti raamatute puhul enamasti ainult selle negatiivsetest külgedest. Eesti lugejad ja filmisõbradki on juba teadlikud Magdaleena õdedest ja mitmetest pedofiiliat puudutavatest kirikuskandaalidest, siin jutustatakse 1970. aastatel toimunud kohutavast laste ahistamisest Püha Angela kasvatusasutuses ja selle järellainetusena toimuvatest sündmustest tänapäevas, õigemini lähiminevikus – tegevus algab 2014/2015. aastavahetuse eel. Uurimise käigus selgub, et Lottiel on uuritava kohaga ka isiklik side.

Pärast lugemist järele mõeldes leidsin küll, et kõik juhtunu polnud minu jaoks piisavalt põhjendatud ja laipu ja mõrvareid oleks võinud vähem olla, aga ega see esimene ega ainuke kord nii mõelda ole, ja lugemise ajal see ju ei seganud. Nii et kuigi ma sarja, juhul kui seda edasi tõlgitakse, kindlasti edasi loen, siis just läbivate tegelaste pärast. Hoian Lottiele pöialt ja tahaksin teada, kuidas tal läheb.

Täiesti korralik ja hästi kirjutatud debüüt.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s