Peedu Saar “Mailased”

Kunagi pakkusin lapsele lugeda “Kolme musketäri” ja teisi klassikuid, kuid ta keeldus sõnadega: “Kuule, vahepeal on nii palju uusi raamatuid kirjutatud, miks ma peaks neid vanu lugema.” Mina, seevastu, olen ikka ajast aega olnud truu nendele “vanadele” raamatutele, mille seas astuvad sageli esile Tartuga seotud teosed. Lugedes Peedu Saare “Mailasi” tabas mind mõistmine, et tõesti, vahepeal on uusi raamatuid, ka lugusid Tartust, päris ohtralt juurde tulnud.

Kummaline, aga võib-olla ka ootuspärane on see, et nendes lugudes, vähemalt osades neist, vähemalt “Mailastes”, on Tartu jäänud samaks, mis (või kes) ta on olnud vanades armsates raamatutes. Samad kohad, samad aistingud ja kogemused. Nii nagu Peedu Saare sõnades tulevad otseselt või varjatult esile Toome kõike maitsenud muld, Toomkiriku müüride turritav siksak, jõgi, igatsus. Ainult see on erinev, et “Mailastes” on Tartu muutunud justkui meie ajastusele vastavalt kuidagi ärevaks, tempokaks. Just selliseks, nagu me oleme.

Triin Vaaro
Tartu Mänguasjamuuseum

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: