Urmas Vadi “Elu mõttetusest”

Kas inimene, kes hakkab naerma, lugedes lauset “Kogu aeg tuleb nutt peale”, on halb inimene? Eks oleneb. Kui see on kirjutatud sõbra kirjas, siis mine tea, äkki ongi, oleneb sõbrast. Aga kui lugeda seda iga mõnekümne lehekülje tagant Vadi raamatust, siis näitab see minu arvates selgelt elutervet huumorimeelt. Sest mina ju tegin nii ja minul on ju igatahes õigus ja ma olen kindlalt veendunud, et autor on seda niimoodi mõelnud. Tegelikult ka, ei saa ju võtta surmtõsiselt kogu seda hädaorgu Pettunud inimeste külas! Või linnriigis.

Ma olen lugenud enda arvates enamust Vadi raamatuid ja näidendeid (va need, mida ma laval nägin), nad on mulle kõik ka rohkem või vähem meeldinud, ehkki ma paljut ei mäleta, mul ongi eriti lühikeste juttude koha pealt kehv mälu. Mulle on sobinud see iroonia, millega ta oma tegelasi kujutab: ühest küljest on vint nagu selgelt üle keeratud, aga kui mõtlema hakata, võib selliseid inimesi päris elus päris kindlasti kohata. Mu ema rääkis kunagi oma tuttavast abielupaarist, kes nõuka ajal vaidles, kumma kord on kirja peale mark osta. (See maksis vist neli kopikat, päris kindel ei ole.) Sellest ei ole looni “Amortisatsioon”, kus naise abikaasa ja eksabikaasa püüavad välja arvutada, mitu protsenti kumbki naise rinnasuurendusoperatsiooni eest maksma peaks, just palju minna.

Ma olen isiklikult kohanud poes meest (ja naist), kelle arvates on tähtis teada anda: “Igaüks paneb ise enda järele pulga.”

Ma ei ole kohanud ehitusmeest, kellel oleks vahuballoon plahvatanud, küll aga tean inimest, kelle kuumad mustikakompotid vastvalminud köögis lõhkesid, kui tuul akna lahti paiskas.

Ma ei ole kohanud noori lapsevanemaid, kes igatsusest laste järele naabri omad külla kutsuksid, küll aga näinud, kuidas õhtul hilja koju tulnud ema ütleb: “Ajame lapsed üles, ma ei ole neid nii kaua näinud”. Muide, praegu mulle tundub, et see oli ainus helge lugu ses raamatus. Aga üle kontrollima ka ei hakka. (Öösel korraks üles ärkamise ajal meenus veel üks, aga hommikul enam ei mäletanud!)

Ilmselt on paljudel mõni vanem sugulane, kellel “pole midagi vaja” või kes “ei taha tüli teha”.

Väga iseloomulik tänapäevale on lugu “Leidja”, milles ajalehes avaldatakse pilt mehest, kes on leidnud metsas autos elava mehe. Tal on palju seletamist, et tema on leidja, mitte leitu. “Oli neid, kes teda uskusid, oli ka teisi.”

”Punane nupp 2” on tekst, mis meenutab minu noorusajal laialt levinud arutlust “kui sa saaksid nupule vajutusega tappa Hiina mandariini ja selle peale väga rikkaks, kas teeksid seda?”.

Näiteid vist saigi juba liiga palju, raske on pidama saada, aga lugemiseks peab ka midagi jääma.

Raamatul puudub sisukord ja kõigil peatükkidel pole pealkirjagi, on väga lühikesi lugusid, mis ei kata ühte lehekülgegi, ja pikemaid, nii 4-5 leheküljelisi. Tegelasi on nii ainult korraks esile astuvaid kui neid, kelle juurde korduvalt tagasi pöördutakse, mehi tundub olevat rohkem kui naisi, ka enda on autor ühte loosse sisse kirjutanud. Kuigi raamatus on vaid 173 lehekülge, katsusin selle lugemist venitada, et hea liiga ruttu otsa ei saaks, ja jätsin ta pärast läbilugemist veel mõneks ajaks öökapile, et enne uinumist lapata ja üle lugeda. Miskipärast on mul praegu tunne, et need lood jäävad kauemaks meelde. Vähemalt mõned.

Raamat on välimuselt ilus. Vadi raamatud on ka enne kujundusega meelde jäänud, seekord kujundas Peeter Laurits ja illustratsioonid on Anu Kooklalt, kellele selle raamatu illustreerimine ja nahka köitmine oli Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööks. Ka nahka köitmata raamat on kaunis.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: