Tuul Sepp „Allikahaldjas”

Raamatu peategelased, õde-venda Hõbe ja Kaaren on 12 ja 8 aastat vanad ja ühed väga targad ja toredad lapsed. Kui Hõbe on rohkem omaette olemist armastav ja vaiksepoolne tütarlaps, siis tema vend Kaaren meenutab mulle kohati kangesti seda Rasmust, kes tormas ringi ja tõotas Valgeks Roosiks vastuvõtmisel pühalikult, et reedab kõik saladused, mis teada saab. Ta on muidugi palju vanem ja targem, aga entusiasmi aste on umbes sama. Tonti, kes tahab teda ära süüa, peletab ta pihlakaoksaga, kuid lohutab teda samas, et ega vaeseke nälga ei pea jääma, sest kaerahelbepuder saab kohe valmis.

Ma usun, et sisu lihtsuse mõttes on raamat parim lugemiseks umbes selle tegelaste vanustele lastele, nii et päris alguses muretsesin natuke, kas mina kui täiskasvanu suudan lõpuni huvi säilitada. See hirm läks õnneks kaunis kähku üle, sest mida edasi, seda huvitavamaks raamat läks.

Hõbe ja Kaaren lähevad suveks maale vanavanemate juurde, kohta, kus puudub mobiililevi ja elu on täidetud porgandite harvendamise, kanatalitamise, nõudepesu ja muude teha vajavate töödega. Sekka taimede tundmaõppimist ja rahvatarkusi nende raviks kasutamisest, teadmised, mida õige varsti vaja läheb. Traditsioonid on peres au sees, laupäeva õhtul saunas käies soovitakse „Jumal sekka”.

Ei maksa nüüd ehmuda ja arvata, et orjatöö kõrvalt enam üldse aega mängimiseks ei jää! Tegelikult on vaba aega ikka rohkem kui töötegemist ja kuna lapsed käivad maal igal suvel, on nad tööga harjunud kui millegagi, mis tuleb lihtsalt ära teha, isegi kui see iga kord rõõmu ei tee.

Vabal ajal saab joonistada kaarte ja tegeleda maadeavastamisega. Ujumas saab käia kas viie kilomeetri kaugusel järves, kuhu pääseb läbi ürgoru, või sauna juures tiigis, olemas on ka kummipaat.

See suvi tuleb aga täiesti eriline, sest kätte on jõudnud Allikahaldja aastaid tagasi sepitsetud plaani täideviimise aeg ja Hõbedal on selles peaosa.

Tiigi põhjast avastatud värava kaudu pääsevad lapsed Unustusemaailma, kus tegutsevad meie esivanemate ellu kuulunud, kuid tänaseks suuremalt jaolt unustusehõlma vajunud värvikad tegelased ja nõiduslikud olendid.

Värav on olnud suletud alates ajast, kui väravavalvuri, Allikahaldja, ankur minema viidi, viijaks ei keegi muu kui laste arheoloogist isa. Mis aga juhtub, kui piirid Unustusemaailma ja pärismaailma vahel enam ei pea?

Halltõbi, Eksitaja, Kratt. Ärge neid nimesid unustage. Nemad kolmekesi ongi sepistanud vandenõu, kuidas Unustusemaailmast pärismaailma tagasi pääseda. See läheb neil korda.

Kui ma oma eelmises lugemissoovituses kaeblesin kaldkirjas vahepeatükkide üle, kus mingi tegelane lugu oma vaatevinklist esitab, siis siin on need kindlasti suureks plussiks. Eelisolukorras on lugemisel kõik need, kes eesti mütoloogiaga väga hästi kursis ei ole, minu jaoks ei olnud faktiliselt midagi tundmatut, küll aga oli rõõm nautida tervet hulka vahvalt iseloomustatud tegelasi: sõna väga otseses mõttes lahtise peaga Suur Tõll rääkimas mönusat saare murret; Kalevipoeg, kel lihtne jalgu selga võtta; lakkamatult lobisev Katkukits, kellest Tõll arvab, et ta üritab rahvaarvu kontrolli all hoida neid surnuks rääkides. Kitse kõnepruuk on ühe unustuses viibija kohta kahtlaselt tänapäevane, kui ta reklaamib kodukäijate mõisat lastele kui „turvalist, beebikindlat, pehmet ja mugavat kohta”. Tõll usub samuti selle lastele ohutu olevat, sest Hõbedal on võluvõime, Kaarnat kaitseb ta ise ja kitse ärakägistamisest võidaksid kõik. Kitsel on väga laialdased teadmised, näiteks oskab ta öelda, et tema magu sisaldab nii erilisi baktereid, et talle piisab toiduks lihtsalt paberist, millele on peale pissitud.

Eksitajal ja Kratil ei lähe moodsas maailmas kuigi edukalt, sest esimese vastu aitab GPS ja teine jääb hätta teraste maanaistega, kes peenikeses kirjas lepinguosa mitte lugemata ei jäta, nagu ta loodab. Halltõvel läheb siiski korda enne kinnipüüdmist mõned inimesed haigeks teha. Lõpeb kõigi kolme karjäär aga Kummitusmõisa koristajatena ja enam pole neil suurt muud teha kui ahelaid roostest kasida ja sääreluid laitmatutesse neljakandilistesse riitadesse laduda. Ja meile seda lugu jutustada. Asi on end aga ära tasunud, sest nad on korraks unustusehõlmast välja pääsenud!

Mulle meeldis ka see, et kuigi muidu on enamvähem kõik moodsale ajale kohandatav ja Eksitaja käest võibki GPSi abil pääseda, jäävad iidsed põhimõtted ohvrite ja andide suhtes muutmata ja päris niisama midagi ei saa. Täpsemalt ma sellel ei peatuks, raamat niigi õhuke.

Kokkuvõtteks – äärmiselt palju pärimust ja muidu rahvatarkusi ja -kombeid sisaldav raamat, kus see kõik on esitatud ladusalt, loogiliselt, mõnusalt, kergelt ja humoorikalt, kordagi ei teki näpuga näitamise tunnet.

Kaja Kleimann

Fotol: märtsis sai autor noore teadlase preemia

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: