Jørn Lier Horsti (sünd. 1970) uut raamatut „Katharina kood“ (2017, e k 2020) lugema hakates olin kindel, et kirjutan sellest lugemissoovituse. Norra krimikirjandus on liiatigi jäänud teenimatult Rootsi ja Taani noir’i varju, ehkki Norral on välja käia kaks tippkrimikirjanikku – Jo Nesbø (noir’im kõikidest) ja seesinane J. L. Horst, endine politseiuurija, kes teistele vastukaaluks paistab silma nii rahuliku jutustamislaadi kui suhteliselt vähese tegelaste poolt konsumeeritava alkoholi kogusega. Ka peategelane, politseikomissar William Wisting vastab osaliselt stereotüübile – karuse olekuga, muutusi mitte armastav pensionieelikust leskmees –, ent tema inimlik mõõde on avaram ja soojem, ta pole üliinimene, lihtsalt elutark õiglust taga ajav mees. Wistingu-lugusid on eesti keeles varem ilmunud neli — “Jahipenid”, “Koopamees, “Talveks suletud” ja “Salauks” — ning rõõm oli avastada, et ta on alustanud uut Wistingu-sarja „Lahendamata juhtumite kvartett“, millest esimene käsitleb 24 aastat kadunud naise otsinguid. „Katharina kood“ ongi krimisõpradele meelepärane tasahaaval edenev kassi-hiire-mäng, mis kulgeb autorile omaselt kahe paralleellse liinina – lisaks komissarile uurib samu juhtumeid tema ajakirjanikust tütar Line. Ent krobeliselt tõlgitud raamat on nii lohakalt toimetatud ja trükivigu täis, et ma ei saa seda soovitada. Kahju.
Tiina Tarik
Lugemissoovituse blog 