Sally Rooney „Normal People”

Ma sain selle noore iiri kirjaniku (s 1991) raamatu, see on tema teine, kingituseks juba suvel, aga erinevatel põhjustel selle lugemine takerdus. Sain mingi 30-40 lk loetud, siis tuli midagi vahele, eriti kahju pooleli jätta ei olnud, ja nii mitu korda järjest. Raamat on igati kiidetud, soovitatud (isegi Barack Obama nimekirjas) ja auhindadega pärjatud, otsustasin, et pean selle ikka veel korra ette võtma. Hästi tegin, see tõepoolest meeldiski mulle, ma hakkasin noorte peategelaste elusse väga osavõtlikult suhtuma ja neile kaasa elama, mis on kirjanduse puhul ju ometi üks peamisi asju. Sama autori esimene raamat, „Vestlused sõpradega”, mis on eesti keelde tõlgitud, on mul nüüd samuti plaanis uuesti kätte võtta, sest esimene kord juhtus järjekordselt, et raamatukogus tähtaeg kukkus, lehitsesin, väga ei tõmmanud ja andsin uuesti järjekorda panemata tagasi.

Loo peategelased on romaani alguses 2011. aasta jaanuaris väikelinna Carriclea lõpuklassi õpilased ja raamatu tegevus lõpeb 2015. aasta veebruariga, mil nad on juba mitu aastat Dublinis Trinity kolledžis õppinud. Connell ja Marianne on mõlemad isata, poisil pole teda kunagi olnudki, tüdruku isa on surnud, aga mitte kahjuks, kui arvestada, mida tema kohta teada sain. Marianne on rikas, kuid tõrjutud nii koolis kui kodus (tema ema ja vend on lihtsalt uskumatult jubedad) ja kuigi Connell on vaid armastava, aga mitte liiga pealetükkiva ja väga noore üksikema (kes muuhulgas käib Marianne’i kodu koristamas) kasvatada, on ta ise väga popp poiss, nii et oma suhet hoiavad nad salajas. Nad lähevad lahku, lähevad kolledžisse, saavad uuesti kokku, lähevad uuesti lahku jne jne. Nende lahkuminekud on erinevad – mõnikord solvab üks teist hingepõhjani täiesti mõttetult, mõnikord on asi puhtas ja selges möödarääkimises, aga selgitamiseks sõnu ei leita, ja kuidagi väga kähku leitakse ka keegi uus oma ellu, samas suutmata teineteise seltskonnast loobuda.

Kolledžis nende rollid justkui vahetuvad – mõlemad alustavad puhta lehena ilma ainsagi tuttavata, aga kui Marianne’ile tuleb see kasuks, siis Connell ei leia kergelt oma kohta, tunneb kohmetust kõigi nende kiiresti ja palju rääkivate enesekindlate noorte hulgas (kuni ta taipab, et nood pole tegelikult lugenud ühtki raamatutest, millest nad nii enesekindlalt räägivad), ent pikapeale loksub kõik paika. Kuni loksub jälle paigast ära. Ilma depressioonita tänapäeva noored üldse läbi ei saa.

Mingil hetkel kusagil raamatu keskpaiku ma väsisin sellest kokku-lahku asjast nii ära, et otsustasin raamatu lõpu ära vaadata, sellest jäi mulle mulje, et nad pigem ei jää kokku. Kui lugeda läbi kogu raamat, on vastupidine võimalus tõenäolisem. Kusjuures lõppkokkuvõttes see ei olegi kõige olulisem, kõige olulisem on mõju, mida nad teineteisele on avaldanud. Marianne’ita poleks Connell püüelnud Trinitysse, vaid leppinud mingi kohaliku kooli ja vana seltskonnaga, kus kõik on tuttav ja turvaline. Inglise keel õppeainena pole ei tulus ega turvaline valik, kuid tema jaoks siiski õigeim. Connell omakorda paistab olevat ainus, kes suudab Marianne’i veenda, et ta ei ole väärtusetu, sest tütarlapsel on Connelli-vahelistel perioodidel kombeks tõeliselt ennasthävitavaid suhteid luua. Millest ta Connellile kui parimale sõbrale ka avameelselt räägib.

Kirjutatud on see raamat stiilis, millega mul oli veidi raske harjuda. Sageli kirjeldatakse üksikasjaliselt tegevusi: keegi tõuseb püsti, läidab sigareti, teeb midagi. Aga seda tehakse kuidagi kiretult, lühikeste lausetega ja ilma autori suhtumist väljendamata. Lõpuks see raamat siiski haaras mu endasse nõnda, et lugesin peaaegu terve päeva järjest. Ma arvan, et eesti keeles meeldivad lühikesed laused mulle veel vähem, mäletan, et olen varemgi sellise stiiliga hädas olnud.

Varsti on raamatu põhjal tulemas seriaal.

Põhimõtteliselt on see raamat noorte inimeste kasvamise, vastastikuse mõjutamise, armastuse, haiget tegemise ja saamise ning eneseleidmise lugu, mida lugedes ma tihti mõtlesin, et küll see on üks kohutavalt raske aeg ja hea, et ise enam noor ei ole. Aga eks sel kohutavalt raskel ajal olid ka oma head küljed…

Kaja Kleimann

Joe Ciardiello portree autorist on pärit siit.

One response to this post.

  1. Raamat on nüüdseks ilmunud ka eesti keeles (“Normaalsed inimesed” 2021, tõlkinud Reti Maria Vahtrik), “Moodsa aja” sarjas ja sobib sinna hästi. Lugesin ja mulle meeldis, rohkem kui autori esikraamat “Vestlused sõpradega”, ja eriti hästi komplektis kohe pärast loetud jaapani kirjaniku Sayaka Murata raamatuga “Inimene helendavast klaaskastist”. Inimesel, kes tunneb end ühiskonnaga mitte sobituvat, on hädapärast vaja kedagi, kes jagab sama tunnet või vähemalt mõistab, millega tegu, ja oskab nõu anda nõu andmatagi… Mõiste “normaalne inimene” võiks nüüd küll varsti käibelt kaduda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: