Filip Jan Zvolský “Vana Praha legendid ja kummitused”

See on üks ütlemata sümpaatne raamat ja tõeliseks nautimiseks peaks ta koju ostma, et siis jaokaupa vahetevahel lugeda. Jutud on väga lühikesed, sageli vähem kui täislehekülg, sest autori eesmärgiks pole mitte demonstreerida oma hiilgavat kirjanikuannet, vaid tuua lugejateni võimalikult paljude kummituste lood, et neid unustusest päästa – mis muidugi ei tähenda, et nad oleks kehvalt kirjutatud.

Praha on väga vana linn ja elanikke on seal rohkem kui Eesti Vabariigis. Asustatud on praeguse Praha alad alates vanemast kiviajast ja 9. sajandil sai võimule tšehhide hõim, kes rajas Praha linnuse. Linna õitseaeg oli 14. sajandil keiser Karl IV valitsemisajal, mil sellest sai Saksa-Rooma riigi keskus ja see oli Euroopa suuruselt kolmas linn. Võite vaid kujutleda, kui palju legende nii pika aja jooksul sündinud on! Linna on kujutatud nii paljude kirjanike, nii oma- kui võõramaiste loomingus, et „Praha ilukirjanduses” andmebaasist saaks internet ilmselt tõesti täis.

Raamatu kirjutanud Filip Jan Zvolský (1978) on kirjanik, dramaturg, kunstnik ja Praha müstilise ajaloo andunud austaja. Aastal 2008 asutas ta koos abikaasa ja sõbraga Praha legendide ning kummituste muuseumi, kolm aastat hiljem maagide ja alkeemikute muuseumi. Nagu me kõik teame, pole ei muuseumid ega raamatukogud kummist ja väljapanekutesse mahtus vaid murdosa kuulsa linna legendidest, niisiis kirjutas Zvolský kõigist Praha hirmu- ja armu-lugudest (nagu kaanel kirjas) selle raamatu. Vaevalt küll, et nad kõik kirja said, ja küllap sünnib neid ka juurde.

Kummitusi on ohtralt, alates vaesest neiust, kes uputas enda ära pärast seda, kui mungad ta vägistasid (sest tol ajal oli süüdi ikka rohkem tütarlaps kui mungad) ja lõpetades võrdlemisi kaasaegse kummituse Franz Kafkaga; alustada võib ka hoopis tulevaimudest, keda Prahas on hulgem, üks koledamaid neist on tulevanker, mida veavad kaks põlevat kitse, ja lõpetada tärgeldatud kleidis daami kummitusega. Miski ei keela muidugi lugusid ka järjest lugemast. Peale kummituste on lugusid ka pühakutest, munkadest ja nunnadest, vetevaimudest, armunud noormeestest, libahuntidest ja veel paljudest erisugustest tegelastest. Mõni lugu on nagu päris tavaline muinasjutt, kus vaest õpipoissi tabab õnn ja keegi ei pea enne surema. Kirjutatud on muhedalt, eriti jube lugeda ei ole. Kuigi mõne loo sisu on järele mõtlema hakates päris kole, on see kirjutatud naljaka(poolse)ks, näiteks „Peata öövaht Rupert”. Mõned on täitsa naljakad ka, nt „Apolenka ja püssirohi”. Tõlgitud on ladusalt (Loone Ots), illustratsioonid (Kristian Cubera) on ilusad ja kujundus (Enno Piir) stiilne. Kindlasti on Prahat tundvatel inimestel lugedes lisaväärtus, kui nii kauni linna tänavad, sillad ja kirikud silme ette kerkivad.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s