Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini lood

Järjest rohkem on hakanud ilmuma mitmeosalisi kriminaallugusid, kus lisaks kuritöödele on kaunis tähtis osa kohalikel oludel ja uurijate eraelul, mida saab jälgida raamatust raamatusse. Selline võte kindlustab püsiva lugejaskonna, tekivad sarja fännid. Mul endalgi on mitu sarja, mille uusi raamatuid põnevusega ootan. Ühes neist toimub tegevus Bretagne’is, kangelaseks komissar Dupin, kes on tulnud, õigemini üle toodud, Pariisist.

Raamatuid on kirjutatud kaheksa, eesti keeles on ilmunud neli: „Surm Pont-Avenis”, „Mõrv Bretagne´i rannikul”, „Bretooni kuld” ja „Bretooni uhkus”. Esimese raamatu sündmuste toimumise ajal on elupõline pariislane komissar Dupin kohapeal töötanud peaaegu kolm aastat, aga tema pagendamise põhjuste kohta liiguvad ikka veel pöörased kuulujutud. Dupin on ekstsentriline, äkilise iseloomuga ja ülemustega mitte eriti hästi klappiv mees, aga lisaks iseloomule on häda ka selles, et karjääriredelil kipuvad tõusma lollid, ja lolli ülemusega on väga raske. Oma alluvate eest, isegi nende, kes talle närvidele käivad, seisab Dupin vankumatult, vajadusel ka kõrgemale poole valetades. Eks sama tee kolleegid vahel ka tema heaks, konarusi prefektiga silub kõige paremini suurepärane sekretär Nolwenn, kes oli ametis juba eelmise komissari juures. Nolwenn on ammendamatu allikas kohalike olude ja inimsuhete asjus ning võimeline välja uurima kõige ilmvõimatumaid asju. Dupini mõtted paneb liikuma kange kohv, millega ta kipub liialdama, ning liikumine — talle meeldib kõndida. Veini pruugitakse toidu juurde ilmtingimata, kuid selle regiooni maades alkoholiga liialdamist ette ei tule.

Bretoonid on väga teadlikud oma kultuuripärandist, uhked ja asjatundlikud mütoloogia ja ajaloo asjus, ning kolleegid üritavad ka Dupini neil teemadel kõigiti harida, sest muidu pole tal lootustki kohalikke inimesi mõistma hakata. On ju raske ette kujutada ebausklikku politseiametnikku? Mitte siis, kui ta on bretoon. Dupinil on vahel päris keeruline aru saada, kui tõsiselt mingeid asju täpselt võtma peaks. Talle jutustatakse mägedest, mis praegu paistavad silmale kui mingi veider küngastik (kõrguselt midagi Munamäe taolist), kui TÕELISTEST mägedest, mis olid pikka aega kõrgemad kui Mount Everest ja millega võrreldes Himaalaja, Alpid, Kaukasus ja Püreneed on väga noored, pole isegi viitkümmend miljonit aastat vanad. „Komissar oli õppinud, et bretoonide jaoks oli minevik sama reaalne kui olevik, ja mõni suvaline ajahetk, näiteks kolmsada miljonit aastat tagasi, oli sama olemasolev kui praegune, seega oli tohutult ebaaus ja kohatu pidada tänast päeva ainsaks olevikuhetkeks kogu aja kontiinumist pelgalt seetõttu, et kuulusid nende hulka, kes juhtumisi praegu elasid – see on puhas kõrkus, modernne ülbus.”

Mis mulle veel väga nende raamatute juures meeldib, on see, et nad on ka harivad – lugeja saab palju teada Bretagne´i piirkonna looduse, majanduse, toitude (ärge proovige neid raamatuid tühja kõhuga lugeda), veinide, soolatootmise (sool, muide, ongi bretooni kuld), austrikasvatuse, üleüldse keltide ja ajaloo kohta. Looduskirjeldused tekitavad suure tahtmise paiku oma silmaga näha ja lugesin, et autor juba ongi turismi edendamise eest tänukirja saanud.

Mis mind esimest raamatut kätte võttes jahmatas, oli see, et raamat oli tõlgitud saksa keelest, ehkki autoril täitsa prantsuse nimi. Uurimisel selgus, et Jean-Luc Bannalec ongi kirjanikunimi ja isik selle taga on sakslane Jörg Bong. (Umbes nagu Donna Leon kirjutab Veneetsiast, ainult et tema ei luba oma raamatuid itaalia keelde tõlkida. Komissar Brunetti on samuti mu suurte lemmikute hulgas.) Oma nime all esinedes on autor kirjandusteadlane, lektor ja fotograaf. Olles kirjaniku rahvuse teada saanud, mõtlesin pisut tema usaldusväärsuse üle kõige kohavaimu ja bretoonide iseloomu puudutava osas, aga oletan, et bretoonid seda asja nii ei jätaks, kui miski väga valesti oleks.

Nüüd natuke kurvemast osast. Ma olen ka eelmiste Dupini raamatute puhul kohati virisenud veidra eesti keele üle (praegu esimest raamatut lehitsedes jäi silma mitmeid kummalisi omadussõnu, nt lauses ”hoolimata aegunud ubadest oli cafe tugev”) , aga see viimane, „Bretooni uhkus”, on paraku Heliose kirjastuse häbiplekk. Jääb mulje, nagu oleks kogemata trükki läinud mingi varane fail, mida keegi läbi lugenud ei ole, toimetaja tehtud töö aga on prügikasti sattunud. Ohtralt valesid või ära jäänud tähti vaheldumisi äärmiselt veidrate sõnavalikutega: „Dupin pani mõlemad käed turjale. Ja istus mõne aja lihtsalt niisama.” Paneb tahes-tahtmata käsi väänama ja pead murdma, kuhu ja kuidas ta need käed asetas. „Tema juuksed olid täidlased, õlani ja musta värvi.” „Isegi ookean oli end täna õhtuks üles teinud ning riietanud end /…/” „Morjendav õhkkond” (tihnikus)

Olge hoiatatud, aga ega need, kes saksa keelt ei oska, kuid komissari käekäiguga kursis tahavad olla, lugemisest pääse.

Kaja Kleimann