„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)
Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.
Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.
Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.
Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.
Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.
See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.
Kaja Kleimann
Sarah Perry pilt on pärit siit.
Lugemissoovituse blog 