Narine Abgarjan. Manjunja (2010, vene keelest tõlkinud Ilona Martson 2018)
Armeenia päritolu vene kirjaniku Narine Abgarjani debüütromaan „Manjunja” on kaaneteksti kohaselt „raamat nõukogude lapsepõlvest – lapsemeelsetele täiskasvanutele ja uudishimulikele lastele”. See on siiski vaid pool tõde; lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.
Autor on öelnud:
„Manjunja” on lugu kõigist pealinnast eemal asuvatest nõukaaja väikelinnadest ja nende elanikest. Sellest, kuidas inimesed oskasid kohutavale defitsiidile ja kõikvõimalikele piirangutele vaatamata elada ja elust rõõmu tunda.
„Manjunja” on raamat täiskasvanud lastele. Neile, kes ka kolmeteistkümneselt ja kuuekümneselt usuvad headusesse ja vaatavad naeratades tulevikku.
„Manjunja” on minu lõpmatu armastuse avaldus kallitele, lähedastele ja linnale, milles mul oli õnn sündida ja suureks saada.” (lk 12-13)
Tegevuspaigaks on piiriäärne väikelinn Berd, tegevusajaks 1979-1980 ja peategelasteks kaks perekonda, Abgarjan ja Šats. Abgarjanide perekonda kuulusid isa-ema ja neli „eri kaliibris ja vanuses” tütart. Šatsi perekonda kuulus esmajoones ja ennekõike Nänn, kes töötas „ema, vanaema ja koduperenaisena” ning alles seejärel tema poeg ja lapselaps Maria ehk Manjunja. Narine ja Manjunja tutvusid mälestusväärsel võidupüha aastapäevakontserdil, kui laulukoori tagumist rida kandnud pink äkitselt „Buchenwaldi häirekella” ajal purunes ja lapsed üksteisele selga sadasid. Nõnda sündis eluaegne murdumatu sõprus tüdrukute ja ka nende perede vahel. Raamatus tuleb juttu kõigest, mis mahub kümneaastaste tüdrukute maailma: koolivaheajast, India filmidest, pirukatest, esimesest (teisest, kolmandast, viiendast …) armumisest, majapidamistöödest ja nende ratsionaliseerimismeetoditest ehk kuidas parimad plaanid ikka kuidagimoodi untsu lähevad. 
Saame teada sedagi, miks tüdrukud kesk suve siniste peanuppudega ringi käisid, mis juhtus pärast Tbilisi Dünamo ja Jerevani Ararati kõrgliigamängu, kuidas lapsed endale nimed said ja iidne armeenia naisenimi Maniakk globaalkultuuri ohvriks langes ning mis sai siis, kui Nänn ütles „noissandjumalküll”. Ja veel palju muud, mida hõlmab klišeelikuks kulunud, kuid kõigile mõistetav sõnapaar „õnnelik lapsepõlv”.
Tiina Tarik
Narine Abgarjanist on varem siin kirjutanud Annika Aas,
„Manjunjast” Triinu Rannaäär Tallinna Keskraamatukogu lehel.
Lugemissoovituse blog 