Dot Hutchison “Liblikate aed”

Ilmselt on üks jubedamaid kogemusi, kui sinu lähedane kaob ja seda jäljetult. Otsingud ei too tulemust ja hing jääb kripeldama…

„Liblikate aed“ on tohutult kaunis ja nutikas paik, kuhu on kokku kogutud suur hulk noori tütarlapsi, kelle saatus on pehmelt öeldes väga jõhker. Alustuseks enamasti mingil moel röövimine. Aedniku — nii nimetab end aia uhke omanik ja looja — ebaterved fantaasiad, mida noored peavad taluma ja, nagu selgub, kõik seda ei suudagi.

Pärast selle romaani lugemist jookseb vist pea igal lugejal looduses muretult lendlevat liblikat nähes jutt seest läbi. Millegi nii ilusa taga võib peituda nii palju julmust, egoistlikust, ülbust… Ülbust arvata, et sul on õigust otsustada teiste inimeste elu üle ja otsustada, millal see elunatuke peab leidma väga julma lõpu.

Dot Hutchison on loonud väga soravalt ja kergelt neelatava romaani. Pole ju öeldud, et hea raamat peaks olema meeldiv. Nii imetlust kui jälestust tekitab autori fantaasia – mis inimene see küll peab olema, kes suudab välja mõelda midagi nii röögatult jõhkrat.

Dot Hutchison on enda sõnul kirglik lugeja, kirjutaja ja käsitööhuviline. On töötanud skaudilaagri instruktori, elusa malendi ja raamatukupeldajana. Võib veeta oma elust tunde ja tunde, lugedes Wikipediast artikleid, millel pole tema enda uurimistööga mingit pistmist. Koduleht.

Triin Võsoberg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s