Stephen King „Härra Mercedes”, „Mis hundi suus, see hundi oma”, „Valve lõpp”

Kui keegi kuskil mainib Stephen Kingi nime, siis minul seostub see esmalt filmiga „Carrie”, mis on tema samanimelise raamatu põhjal tehtud, ja raamatusari „Tume torn”  mille esimese raamatuga „Laskur” ma kurja vaeva nägin…

Kuna üldiselt on autor tuntud siiski kui õuduskirjanik, oli minu jaoks üllatus, kui tuli välja, et ta on kirjutanud ka kriminaalromaane. Pisut ma pelgasin, et äkki mulle ei meeldi ja on ka liiga keeruline ja tüütu, kuid üllatus ja rõõm olid suured, kui avastasin, et see sari on väga mõnus! :) Kingi vähelugenud inimesena olen esialgu arvamuse juures, et tema krimi on hulga parem kui õudus :D

Jutt käib siis Bill Hodgesi triloogiast, kuhu kuuluvad raamatud:

1. „Härra Mercedes”

Esimeses osas tutvume loo peapahalasega ning pensionile läinud politseinikuga, kellest saab tema peamine vastane. Kui tavaliselt on krimilood üles ehitatud nii, et see, kes on mõrvar, selgub kusagil lõpus, siis King on otsustanud meile kohe alguses teada anda, kes on kurjategija. Jutt jookseb paralleelselt kord politseiniku, kord kriminaali vaatevinklist. See ei tähenda aga sugugi, et puuduks pinge ja põnevus. Kaugel sellest! Autor jagab loo edenedes uusi inforaasukesi, mis loovad kokku tausta, mis aitab mõista peategelase käitumist ja motiive. Humoorikas, põnev ja uskumatu.

Sellest loost on tehtud ka telesari, mida ma pole ise kahjuks veel näinud, aga 8,1 keskmise hindena 10-palli süsteemis tõotab head.

Kaanekujunduses olev sinine vihmavari on niivõrd lahe vihje. Ja muidugi oli mul vaja see vihje järele kontrollida… Kui loete, tunnete selle koha ära ja tunnete ka kiusatust. Andke sellele julgelt järele… :P

2. „Mis hundi suus, see hundi oma”

Teises osas on esimese loo peategelane vaid taustal figureerimas. Endisel politseiuurijal on lahendada üks teistsugune lugu – seotud nii mõrva kui kirjandusega. Ajas minnakse selles osas tagasi mitmekümne aasta tagusesse aega. Tunnistan, et minu jaoks oli see teine osa kolmest kõige igavam. Samas oli müsteeriumit piisavalt ja stiili kallal ei kobise. Surnud kirjanik ja fanaatiline austaja –  noh miks ka mitte! Muidugi ei jookse ka siin ainult üks tegevusliin ja nii mõndagi, mis esimeses osas võib-olla kõrvaliseks jäi, kerkib siin osas üles…

3. „Valve lõpp”

Kolmas osa on võib-olla kergelt ulmeline, kuid seda väga kergelt. Mängu tuleb tehnikasajand ja viide meie vidinalembusele. Viimane lahing vana politseiniku ja peapahalase vahel muidugi toimub ka. Läheb korralikuks märuliks kätte. See osa tundus mulle kõige põnevam. Kiire, hullumeelne ja muhe.

Kingi tegelased on loodud väga erinevad, kuid sulavad kuidagi kenasti kokku. On tegelasi, kes ajavad närvi ja on neid kellele tunned kaasa. Samas on kogu triloogia väga filmilikult kirjutatud. Ja kusagil jooksevad kõik tähtsusetuna tundunud asjad ja kõik muugi kenasti kokku.

Kolmas osa hoidis mind küll poole ööni üleval ja tegelikult oli mul kahju, kui sari otsa sai. Siiralt loodan, et hr. King ka edaspidi krimi kirjutada võtab. Selle sarja juures meeldis mulle muuhulgas ka see, et ma sain aru vihjetest ja slängist, tegevus toimub peamiselt ikkagi aastatel 2009-2016. Aga muidu soovitan neile, kellele meeldib natuke selline psühholoogiline põnevik ja kes ka pisut verd ja piinamist ei pelga.

Seili Ülper

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: