Ane Riel „Vaik”

Taani kirjanik Ane Riel (s. 1971) on romaani „Vaik” (ilmus 2015, e.k. 2017) eest pälvinud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna ning see on valitud Taani parimaks põnevusromaaniks. Ma ei tea, millises universumis (aitäh Vikerhommiku saatejuhile!) peaks „Vaiku” lugema kriminaalromaanina. Minu silmis oli see Eva Velskri tundlikus tõlkes teos ennekõike lugu vaimuhaigusest, mis sööb tasapisi ära armastuse ja inimlikkuse. Samas oli see lugu kõikevaldavast armastusest ja looduse ilust. Aga ennekõike oli see väga hea ja väga hirmutav raamat.

Alguses on ju kõik hästi. On tisler ja tisleritalu, on naine ja kaks poega, üks neist andekas raha tegema, teine mõistab puust kõike valmistada nagu isagi. Siis rabab peret välk. Seejärel lahkub vanem poeg mandrile. Siis tuleb tallu majapidajaks tütarlaps ja nooremast pojast, metsas hulkujast ja isa töö jätkajast saab oma pere pea. Ja siis juhtub midagi, mis kogu pere elu igaveseks muudab. Kõige selle taustal areneb vähehaaval perepea Jensi sõltuvus asjadest, nende kogumine, varude soetamine juhuks, kui on vaja millestki midagi teha – ja kõike saab ju parandada. Asjade hankimiseks ei pea nende omanikelt luba küsima, need lihtsalt võetakse. Tegelaste perekonnanimi Haarder sarnaneb kõlaliselt väga ingliskeelse sõnaga „hoarder” – (maniakaalne) koguja. Ent Jensi kodu ei meenuta telesarju, kus tullakse appi inimestele, kes pole 20 aastat oma kodu koristanud, kelle toas on hunnik pitsakarpe vasakul ja lugemata lehtede virn paremal ning keskel vanad riided ja mänguasjad. Alguses punnivad nood vastu: „Kõik siin on minu oma, minu armsad asjad, siit ei tohi võtta mitte üks peerutikk!”, ja kolme päeva pärast juba sorteerivad ise pahna ning annetavad pooled asjad heategevuseks. Jensi majapidamist täitev kraam on viimse tükini talle kallis ja meistrimehele marjaks ära kuluv. Tema jaoks on selles ilu ja harmoonia, rõõmu ja mälestuste allikas, milles võõras näeb vaid tolmunud, haisvat kolahunnikut, mis täidab maja, kõrvalhooned, hoovi ja vähehaaval kogu krundi.

Pole siis ime, et selles majapidamises ei taheta loobuda ka inimestest. Ja kui keegi sekkub, tahab näiteks last kooli saata, võib temastki saada mälestus. Kõige selle keskel sirgub väike tüdruk, tema elu määravad isa armastusest ja hirmust kantud reeglid ning abiks nende mõtestamisel on vaid ema salamisi kirja pandud märkmed, mis hiljem leitakse.

Et miks just vaik? Vaik kätkeb endas ilu ja loovust ning tal on selles tisleri-loos nii tähtis roll, et ei tahaks midagi ette ära öelda.

Muidugi on siin ka kriminaalseid sündmusi, aga „Vaik” ei ole tavapärane noir. Kõige kriminullilikum on siin vast küsimus, mis vaevab kõiki tegelasi ja milles igaüks tunnetab oma süüd: mis ikkagi juhtus hälliga? Ennekõike on see siiski lugu kiindumusest, mis on igavene nagu sipelgas merevaigu sees.

Tiina Tarik

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: