Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: