Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

Jüri Kolgi uue luulekoguga põrkasin kokku, kui läksin tagastama mõningaid raamatuid, mis Oskar Lutsu näitusele ei mahtunud. Raamat seisis letil, suur oranž latakas peal, mis tähendab, et raamat on nõutud ja laenutada saab ainult 7 päevaks. Lehitsesin natuke ja leidsin sealt kohe luuletuse („Arno apooria”), mis vajas ilmtingimata näitusele panemist, aga ei raatsinud ju lugejaid raamatust kuuks ajaks ilma jätta. Nii mõtlesingi välja, et see meeldib mulle piisavalt, et minna poodi ja teos endale osta. Kujundatud kah veel Andres Rõhu tuntud headuses. Tegelikult ostsin lõpuks ära kõik riiulis olnud 3 raamatut, sest jõulud hakkasid kohe jõudma ja kingiks sõpradele ka. (Hea, et neid rohkem ei olnud!) Kõik kingisaajad olid rõõmsad.

Endal oli ka hea jõuluvanale lugeda, lühikesed luuletused jäid kohe pähe.

Põhimõtteliselt on kõik Kolgi kogud samasugused – täis vihjamist kogu maailma kirjandusele alates antiikmütoloogiast ja lõpetades kunstmuinasjuttude (Fallada õnnetusekana), laulutekstide, filmide ja ei tea mille kõigega veel. Ühesainsas reas on sageli kaks vihjet: lumivalgeke tasa tasa. Ära võib tunda tegelasi kas nime või kirjelduse järgi (Nina näos on nagu värske kartul / hurmav, samal ajal kodune – tuleb ju kohe Majasokk meelde) või tegevusi (naks ja naks saunalavale kinnijäämine). See kõik tekitab rõõmsat elevust. Muide, Kolgiga on nagu Pratchettiga – pärast suure hulga vihjete äratabamist ja mõnede (Swantholdi taat) guugeldamist hakkad mõtlema, mis kõik märkamata või aru saamata võis jääda. Mõned tegelased, näiteks Kalevipoeg, Arno Tali, viisk ja põis, on Kolgile südamelähedasemad ja esinevad rohkem kui ühes luuletuses ja kogus. Veelgi rohkem on tegemist Augeiase, tema hobuste ja nende pasaga. Alguse saab see juba Alveri preemia nominatsiooni saanud esikkogus „Barbar Conan peeglitagusel maal”:

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kogus „Otse aia taga” lõhub Augeias karjalaskepäeval seinad ja laseb jõe läbi talli, lauda ja koerakuudi, laseb loomad allavoolu. Uues kogus on Augeiase hobused kirjutama hakanud – alustasid haikudest ja jõudsid romaanitriloogiateni, vaesel Heraklesel tuleb see kõik läbi lugeda. Ja lõpetab teema (vähemalt selleks korraks) uue kogu luuletus „Ebaõnnestumine luuletajana”:

võtsin heraklesest eeskuju
juhtisin jõe läbi lugemistestgrupi peakolude
pask ei teinud teist nägugi

Kui nüüd kogu sellest rõõmsast mängimisest natuke kaugemale või sügavamale vaadata, siis saab erinevaid kihte või tasandeid leida ning loetule tähendusrikkamaid mõtteid külge pookida. Need ei pruugi olla samad mõtted, mis luuletaja meeles mõlkusid, aga sedaviisi ongi uhkem.

Ja üks paremaid asju selle kogu juures on pealkiri – teeb rinna rõõmsaks!

P.S. Mis puutub pealkirjasse, siis ülelugemisel selgus, et olin selle esimese hooga kirja pannud hoopis kujul „Ilmastilma üks õnn ja rõõm” ja ilmselt peegeldab see vääratus mu hinnangut raamatule päris adekvaatselt.

Kaja Kleimann

Advertisements

One response to this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: