Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012
Advertisements

One response to this post.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: