Thomas Salumets „Kujuneda sunnita: Mõtestades Jaan Kaplinskit“

 

Kujuneda sunnita“ autori tutvus eesti kirjaniku ja tõlkijaga ulatub veel suurte muutuste, „raudse eesriide“ langemise eelsesse aega, aastasse 1988. Mehed, kelle mõttemaailma niidistiku üheks oluliseks sõlmpunktiks on intuitiivsus – „soov jääda kooskõlla oma inuitiivse minaga“ (lk 93) –, kohtusid Calgary olümpiamängude ajal Vancouveris Jaan Kaplinski luuleõhtul. Pärast seda üritust avastaski Thomas Salumets enda jaoks Kaplinski luuletused, olles hämmstunud nende meditatiivsusest, vaiksest tarkusest, „dekoreerimata selgus[est]“ (tsit Kreinin 2015 järgi) ja väljaspoole Eestit ulatuvast kõla- ja sõnumipinnast. „Ma ei pea õigeks, et mind kutsutakse ennekõike rõhutud eesti rahva luuletajaks. Ma arvan, et mu taust on avaram,“ kirjutas Kaplinski juba 1969. aastal Ilse Lehistele.

Thomas Salumets on sündinud 1956. aastal Heidelbergi ligidal Schönaus, 1944. aasta Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas. Saksamaalt emigreerus ta hiljem Kanadasse, kus lõpetas Toronto ülikooli. Princetonis USAs omandas ta doktorikraadi. Alates 1987. aastast töötab eesti päritolu germanist ja kirjandusteadlane Briti Columbia Ülikoolis Vancouveris kirjanduse professorina. Ta on olnud Baltiuuringute organistsiooni Association for the Advancement of Baltic Studies (AABS) president (2002–2006) ja kauaaegne nõukogu liige, ajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja (1998–2001) ning nõuandja. 1992. aastal omistati talle tenuur ja Euroopast Alexander von Humboldti Fondi kaalukas, eluaegsete privileegidega stipendium. 2015. aastal nimetati Thomas Salumets, kellel on pärast Eesti taasiseseisvumist tihedad isiklikud ja akadeemilised kokkupuuted ka Eestiga, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste audoktoriks.

Saksa, inglise ja eesti keeles kirjutav ja kõnelev Thomas Salumets käsitleb laiemalt kogu Läänemere ja Balti ‒ esmajoones germaani ja soome-ugri ‒ konteksti nagu nt Elias Lönnrot, Johannes Bobrowski, Günter Grass, Tomas Tranströmer, Henning Mankell, laulev revolutsioon, ökokriitka. Viimase paarikümne aasta jooksul on ta õpetanud erikursust Briti Kolumbia ülikoolis, tutvustades eesti kirjandust ja kultuuri, nt Uku Masingu, Jaan Krossi, Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu, Sofi Oksaneni, Veljo Tormise jt loomingut. Ta on avaldanud teadusuuringuid tormi ja tungi autorite Friedrich Maximilian Klingeri ja Jakob Michael Reinhold Lenzi loomingust, mitmeid Eesti kirjanduse teemalisi kirjutisi, nende hulgas eestikeelse artiklikogumiku „Mõju mõnu“ (2014) ja ingliskeelse monograafia Jaan Kaplinskist, „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski“ (2014; eesti keeles 2016).

Kaheksast peatükist koosneva raamatu „Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit“ sissejuhatuses (13–14) selgitab autor pilguheitmise vajadust kirjaniku elusse ja loomingusse (ühiskondlik-poliitilisel ja kultuurilisel foonil): „[…] sillutada teed Kaplinski sisemaastiku juurde.“ (13) Võtmesõna, millest kõik tõukub, mille ümber kõik tiirleb, mis paneb nii mõnedki kannatused, kired ja vastuolud Jaan Kaplinski käitumises, inimsuhetes ja maailma tajumises paiguti lausa lahvatama, ilmutab end kohe raamatu pealkirjas ja edaspidi punase niidina läbi kogu teksti: sunnita kujunemine. See on üks põhilisi, kui mitte kõige põhilisem eetiline hoiak ja mõtteviis, mis vormib poeedi, tõlkija ja esseisti Kaplinski olemist, elamist ja hingamist, mida Salumets lahkab suure empaatiaga kuni tolle elu pisiasjadeni (203) välja. Taoliseks lähenemiseks, mida toetavad samuti poeedi luuletused, näib talle olevat antud isegi kirjaniku nõusolek: „Kirjutada meie elu intiimdetailidest on oluline ja sellest võib teistele isegi abi olla.“ (89) Siingi kumab läbi kirjaniku vajadus kujuneda sunnita, mitte lasta end suruda mingitesse konventsioonidesse ja piiridesse ning määratleda end ja maailma definitsioonide, sümbolite ja dualistliku mõttemalli abil; mitte lasta end keelel kammitseda ja „kinnita[da] end sõnade ja mõistete külge“, sest kõik olevat alati „midagi enamat, midagi muud kui see, mis me nendest ütleme, arvame teame“ (206).

Kuidas ja millistel võimalikel välistel ning sisemistel ajenditel ja asjaoludel toimub Kaplinski liikumine sunnita olemise poole ning mil moel mõjutab ja kujundab see tema kui kirjaniku ja inimese sotsiaalset mina ning hinge- ja tundeelu, sõltuvus- ja armastusevajadust (127), „igatsust, lähikontakti järele“ (Takeo Doi nimetab seda amae’ks) (115) ‒ kõige paremini ilmneb see suhtes oma kõige mõjukama õpetaja Uku Masinguga ‒ ning käsitust tervilikust mõtlemisest, kultuurist ja kunstist, läänekultuurist ja läänemeresoome kultuurist – kõige selle üle mõtiskleb Thomas Salumets oma monograafias.

Meie ette ilmub ekstsentriline (19) ja meditatiivne intellektuaal (31), eesti „Voltaire“ (25) ja vates (prohvet), nagu Ain Kaalep (31) teda nimetanud on, ning nagu ta ise end tunnetab, „ilma omadusteta mees“ (Musil) ja konkreetne isik, keda tuntakse kui „Jaan Kaplinskit“ (130). Meie ette ilmub samas ka vastuoluline kirjanik „rahutu mõttetark“ ja „raamatutark [….] kuid ekslik elus“ (19),kelle näilise pühakliku, budistliku (taoistliku) rahu all kobrutavad ülitundlikkus ja valu, kannatused ja ihad, mis on tõuganud mehe koguni, mitte ainult üks kord, eksistentsiaalse kuristiku servani.

Seesama sunnita olemise vajadus on oma põlvkonna kultuurielu kunagise rokkstaari (31, 75) viinud vastuollu ka ühiskondlike konventsioonidega, tavamõttemallidega ning kaasinimestega. Esimese suure hoobi andis Kaplinski endale Neljakümne kirjast lahtiütlemisega, misjärel tema reputatsioon ei taastunud „enam kunagi täielikult“ (156). Veelgi „murettekitavam“ olevat olnud aga Kaplinski usk süsteemi reformitavusse, „mida suurem osa Nõukogude Liidu kriitikuid pidas olemuslikult võimatuks“ (141), tema usk dialoogivõimalusse kommunsitliku režiimiga, „seestpoolt tulev[asse], märkamatu[sse] ja sundimatu[sse] muutumi[sse]“ (143–144). Ent tema „kavatsust astuda kommunsitliku režiimiga kõnelustesse mõistetakse,“ nagu Salumets nendib, „valesti“ (142). Kaplinski „mittehierarhilisel ja loomupärastel impulssidel“ põhinev perspektiiv „tõugati kõrvale nii idas kui läänes“ (162). Võrdluspildina kerkib siinkohal silme ette saksa kirjanik Christa Wolf, kes kuni viimse momendini kandis endas 1989. aastal reaalse sotsialismi reformimise võimalikkkuse lootust. Nii Kaplinski kui Wolf unistasid „kolmandast teest“ (143).

Ka Kaplinski kriitiline hoiak kultuuri suhtes ja selle olemuse – kultuuri jõud pigem piiravat kui vabastavat (178) – käsitus ei leidnud, ja ei leia küllap praegugi, arusaamist. Sest ta heidab Eestile ette kolonisaatorite väärtuste omaksvõtmist (197), st kultuuri kaudu enese koloniseerimist (166, 175, 182), enese samastamise jätkamist Euroopaga, kuni rahvuse püsimise täieliku seostamiseni lääne kultuuriga välja (180), liialt sõltuvaks muutumist „„kommunikatiivse kultuuri“ sümboolsest korrast“ (166). Hukkamõist suurema osa eestlase üle tipneb põliskultuurist eemaldumises, näiteks regivärsist, milles Kaplinski avastas, nagu Salumets selgitab, „ligipääs[u] eluliselt vajalikule alternatiivsele maailmatajule ja eneseväljendusele“ (198), „viisi, kuidas kultuur saab läheneda sunnita kujunemisele“ (183). Mainimata ei saa jätta siinjuures tõika, et Eesti Vabariigi 99. aastapäeva pidulikul kontserdil kanti ette rahvaluule alusel Jaan Kaplinski loodud ja Veljo Tormise viisistatud „Kust tunnen kodu“.

Kuigi mõistet rahvuse enesekolonisatsioon ei kasutata selles raamatus sugugi esimest korda ‒ ühe põhimõistena esineb see Ilmamaa kirjastuses välja antud Thomas Salumetsa koostatud ja sissejuhatatud Jaan Kaplinski mõttelookogumikus „Kõik on ime“ (2004) ‒, võib „enesekolonisatsiooniga“ pealkirjastatud seitsmes peatükk esile kutsuda üsnagi vastakaid arvamusi ja tundeid ning lüüa eestlase enesekuvandisse nii mõnegi prao. „[E]uroopa kultuuri peajoone vastu“ (173) suunatud olevat nii mitmedki luuletused juba teises, 1967. aastal ilmunud luulekogus „Tolmust ja Värvidest“. Kuid ehk selgineb nii mõnigi Kaplinski mõttekäik, kui lugeda näiteks kirjanik ja semiootik Valdur Mikita artiklit „Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus“ (2017).

Kokkupõrge sotsiaalse kogukonnaga ja võõrdumine eestlastest on toimunud samuti emakeele tasandil. Solvununa oma eestikeelsete tekstide „korrigeerimisest“ kuulutas Kaplinski 2010. aasta detsembris, et peab „hülgama eesti keeles kirjutamise ja proovima kirjutada võru, inglise või vene keeles “(tsit Adorf 2010 järgi).

Ka keelega ümberkäimine on Kaplinski jaoks seotud sunnita kujunemisega, mis tähendab meie teadlikkuse avardamist „väljapoole loogika ja selgesti määratletava piire“ ja maailma, kus inimolendite, jumalate ja loomade vahel on instiktiivne (tahtmatu) side ‒ siin väljendub kirjaniku tugev biotsentristlik mõtteviis: loodusega-üks-olemine, „biotsentriline võrdsus“, „biofiilia“ (44) ‒, „kus ükssama olevus võib olla üheaegselt kõik kolm“. Sunnita kujunemine ‒ see on inimliku maailma ja inimvälise maailma nägemine ühe tervikuna (46), tasakaal ja kooskõla.

Ei ole jumalat
ei ole lavastajat,
ei ole dirigenti.
Maailm toimub ise,
näidend mängib ise,
orkester mängib ise…

(Jaan Kaplinski, Õhtu toob tagasi kõik, 1985, 81; Salumets, 30)

Eve Pormeister

Kasutatud kirjandus:
Adorf, Margit (2010): Jaan Kaplinski hülgab eesti keele. — Päevaleht, 14. detsember 2010. Kättesaadav: http://epl.delfi.ee/news/eesti/jaan-kaplinski-hulgab-eesti-keele?id=51288491
Kaplinski, Jaan (2000): Hävitatud templid. Eesti Ekspress. 7. september 2000, lk B4.
Kreinin, Lea (2015): Thomas Salumets räägib Pärdist, Kaplinskist ja Richterist. — Eesti Elu Nr 36, 11. september 2015. Kättesaadav: http://www.eestielu.com/et/elustiil/18-estonianlife-eestielu/life-elu/people-inimesed/4459-thomas-salumets-raeaegib-paerdist-kaplinskist-ja-richterist
Mikita, Valdur (2017): Läänemeresoomlase viimane karje. Eesti metsade vaimsus .— Postimees, 27. veebruar 2017, kättesaadav: http://voromaaveere.blogspot.com.ee/2017/02/valdur-mikita-laanemeresoomlase-viimane.html
Salumets, Thomas (2016): Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit .— Tallinn: Varrak, 277 lk, inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
Jaan Kaplinski pilt on pärit siit, Thomas Salumetsa pilt on pärit siit.
Advertisements

3 kommentaari

  1. Posted by Juhan on 8 märts 2017 at 16:43

    Hea ülevaade, aitäh!
    Alguses on vist viga või midagi puudu, sest 1956. a küll Emajõe lahingut ei olnud.

  2. Posted by sulepuru on 8 märts 2017 at 16:58

    See on pikk lause, et 1956. aastal sündinud ja sinna vahele, et “Emajõe lahingus osalenud ja raskelt haavata saanud rindemehe perekonnas jne”. Ma lugesin ka mitu korda :)

  3. Posted by Eve Pormeister on 20 märts 2017 at 21:03

    AITÄH MÄRKUSE EEST! Muidugi ei toimunud siis mingit lahningut. Thomase isa osales Emajõe lahningus, mille toimumisaega ma aga ei nimeta. 1956 on Thomase sünniaasta. – See lause tundus mulle endalegi kirjutamise ajal pisut kummalisena, kuid millegipärast (oli vist mingi kiirus, mis pole muidugi mitte mingi vabandus) ei süvenenud ma enam sellesse. TEEN KOHE KORDA!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: