Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Sebald_kaas_P7544_must.inddSuhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

georgewilhelmsteller“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
matthiasgrunewaldSedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

wgsebald“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

Eve Pormeister

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: