Claudia Piñeiro „Betty Boop”

Mida me mõtleme, kui öeldakse Argentiina? Mõni mõtleb Evitast ja kõrvus hakkab pilkselt kõlama „Don’t cry for me Argentina”, mõni mõtleb Lionel Messist ja mõni „Hargnevate teede aiast”. Rohkemate seoste tekkimiseks tuleb mõistagi rohkem lugeda.

pineirobettyboopRaamatu peategelasteks võib vist pidada kirjanik Nurit Iscari, hüüdnimega Betty Boop, ning ajakirjanikke Jaime Brenat ja noormeest, keda kutsutakse noormeheks, paremal juhul krimiuudiste noormeheks, aga nime ei anta talle lõpuni välja.

Nurit pole pärast lahutust ning üheaegselt ebaõnnestunud armuafääri ja raamatut juba mitu aastat midagi korralikku kirjutanud ning tegutseb elatise teenimiseks variautorina — see on tegevus, mis vaimset rahuldust ei paku. Tema hüüdnimi tuleb seksikalt ja isepäiselt multifilmitegelaselt, see seletatakse ka raamatus lahti, aga eriti pikalt võib selle kohta lugeda Wikipediast.

Jaime Brena on noorukieast peale töötanud ajalehes, suurema osa elust krimireporterina, nüüd on ta 62 ja üle viidud sotsiaalrubriiki, kus ta peab treima idiootlikke nupukesi teemadel stiilis „mitu protsenti meestest ja mitu naistest magab kõhuli ja mitu selili ning mida sellest järeldada saab”. Või et „Prantuse seksuaaltervise instituudi uurimus näitab pärast 250 juhtumi analüüsi, et multiorgastilistel naistel on harilikult rohkem häbemekarvu”. Jaime kujutleb piltlikult, kuidas eksperimenti läbi viidi, ja naerab pisarateni, ehkki sisimas tahaks ta ilmselt pigem nutta. Oh, kui tuttavad tulevad ette tema ahastavad mõtted noortest ajakirjanikest, kes ei tee vahet karantiinil ja garantiil. Kirjaoskamatuse levik paistab olevat ülemaailmne, pole see Eesti nii eriline midagi.

Noor krimiajakirjanik on alles toimetusse tööle asunud ja väga ebakindel. Ta on harjunud kõike teada saama internetist ja ei tea, kuidas käituda, kui uudist seal veel pole. Temani pole veel päriselt jõudnud teadmine, et tema ongi see, kes uudise tegema peab. Jaime tunneb, vaatamata sellele, et noormees on saanud tema koha, vajadust teda aidata ja õpetada tema esimeste sammude juures. Noormehel on vähemalt niipalju aru peas, et teda kuulata.

Raamatus kujutatakse loomulikult ka tervet hulka kõrvaltegelasi, Nuriti sõbrannasid, teisi ajakirjanikke, country club’i teenindavat personali, politseinikke.

Lugu saab alguse La Maravillosa country club’i territooriumil tapetud mehest.

Tegemist ei ole siiski klubiga, vaid rikaste suletud linnaosaga, millesse pääsemiseks on üliranged turvanõuded. Nuriti palub lugu „lihtsalt naabri seisukohalt” kajastama tema endine armuke ja ajalehe peateoimetaja Lorenzo Rinaldi ja uurimistöö ajaks saab ta enda kasutusse maja ohvri maja lähedusse.

Laipu aga lisandub.

Raamatu kaanel lubatakse, et autor pakub lisaks krimile sissevaadet Argentiina ühiskonda. See on tõsi, aga ülearu palju infot me ka ei saa. Rikaste linnajao kirjeldus on muidugi kaunis põhjalik, aga tõenäoliselt on selliseid mujalgi, samuti tehakse mõned vihjed ajakirjanduse tegemisele diktatuuri ajal, aga needki on rohkem stiilis „noored ei kujuta ettegi” kui päriselt valgustavad. Rohkem on ikka üldinimlike probleemide kujutamist – üksindus, lahutused, mure vananemisega lõtvuma hakkava ihu pärast, suhted lastega.

Selle raamatu stiiliga harjumine võtab veidi aega. Kõik on kirjutatud olevikus: Samal ajal kui Gladys Varela karjub La Maravillosa umbtänaval, püüab Nurit Iscar oma kodu korda seada. Kui ta teaks, aga ei tea… küsib endalt. Mõni tund hiljem ikka veel ei tea…

Tegelaste kõned ei ole eraldatud ei jutumärkide ega taandridadega, vahel on raske aru saada, kes mida ütles: suurepärane, ma siis helistan teile. Aga helistage aegsasti, ma elan Lanusis ja jõuan siia kahe tunniga, tipptunnil kahe ja poolega. /—/ ja mis ma siis teen, kui mul pea valutab ja mul on vaja apteeki minna aspiriini ostma. Hädaolukordades soovitan küsida valvepunktist mõne kohaluku taksofirma numbri ja kui lähete midagi ostma, püüdke käike ühitada, ostke kõik korraga. Nii tuleb odavam, kui et iga sõidu jaoks takso tellida. Jah, muidugi, ma siis püüan ühitada.

Üldse on see tekstimassiiv raskepärane, aga samas on see väga kaval (ehkki ma ei julge öelda, et taotluslik) võte vältimaks diagonaalis lugemist.

claudiapineiroKokkuvõttes võib seda raamatut soovitada kui midagi natuke teistsugust. Mitte täiesti erakordselt erinevat, aga siiski huvitavat. Ei saa öelda, et eesti keeles argentiina kirjandust sugugi poleks, aga palju seda ju ka ei ole. Claudia Piñeirot on nimetatud Argentiina krimikirjanduse kuningannaks ning ta on klassikute Jorge Luis Borgese (eesti keeles kuus raamatut) ja Julio Cortázari (eesti keeles neli raamatut, just ilmus „Keksumäng”) järel tõlgituim Argentiina autor.

Argentiina krimist on meil veel lugeda Guillermo Martínezi „Märkamatud mõrvad”.

Kaja Kleimann

Autori pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: