Amos Tutuola „Palmiveinijoodik”

tutuolapalmiveinijoodikMinu parim lugemiselamus joodiku-kirjandusest.

Üldiselt mulle joodik-raamatud ei istu, no mõne pohmakahommikuse detektiivi krimikirjanduses või köögilauataguse targutustetihke stseeni slaavi autorilt kannatan ma ära, aga muidu võite igasugused „Kõrtsikammijad” ja „Joomahullu päevaraamatud” heaga omale hoida.

Aga see „Palmivenijoodik” oli kuidagi hoopis teistmoodi.

Võib-olla seepärast, et joomist ennast ja selle tagajärgi oli vähe kirjeldatud, kuigi loo käimatõmbamiseks on peategelase suur isu palmiveini järele, see isu on nii suur, et kui palmiveinivalaja ära sureb, siis tuleb talle koolnute maale järele minna.

Võib-olla on oma osa selles, et kuigi ma Aafrika kirjandusest suurt midagi ei tea, siis Ben Okrit olen ma lugenud okrinaljutatudtee(romaan „Näljutatud tee” meeldis mulle väga ja luulekogu „Aafrika eleegia” üsna, jutustus „Jumalaid hämmastades” oli kenasti kirjutatud, aga minu maitse jaoks liiga „Coelho”) ja siin raamatus on seda Aafrika rahvajuttude tunnetust ikka kõvasti ning seda loogikavaba fantaasialendu oli kuidagi mõnus lugeda.

Ja võib-olla on meeldimise põhjus Mathura ladus ja nutikas, toredate keeleleidudega tõlge.

Lisalugemist: Kadri Naanu Sirbis pealkirja all „Ühest „kuratlikust umbluujutust”” Amos Tutuolast ja Ben Okrist; Erik Aru „Palmiveinijoodikust”  Eesti Päevalehes „Nigeerlasest joodiku mehistumine surnud veinitegija otsinguil”; Merit Kase intervjuu Ben Okriga Postimehes.

Tiina Sulg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: