See kummaline tunne, kui sa loed ja mõtled, et tegelased on rohkem karikatuurid kui inimesed, et heietamisi on liiga palju, et nii mõnegi süžeepöörde aja tahaks oiata, et oh miks ometi, et autor läheb oma lemmikstiiliga hoogu ja unustab tõsiasja, et tema teose point upub ilukõnelisusesse ära, aga ikkagi, aga ikkagi loed ja lustid autori sõnakasutust ja tunned, et sinu ja autori küünilisuse paigad laiutavad enamvähem samadel aladel ja ka naiivsusepilvekesed on umbkaudu samu metsi varjutamas ning siis see lõpulause, mis on nii sarnane raamatukoguesisel pingil olevaga :)
Reklaamitud ajasturomaani, arenguromaani ega psühholoogilise romaani mõõtu mu meelest välja ei kanna, aga olmeromaanina kannatab lugeda küll. Ma kujutan ette, et erinevad inimesed võivad sellest teosest väga erinevaid asju välja lugeda.
Tiina Sulg
Lugemissoovituse blog 