Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (2015, tlk Erle Nõmm 2016)

abgarjantaevastkukkuskolmKui raamatuid võiks jagada soojadeks ja külmadeks, siis Moskvas elava armeenia autori Narine Abgarjani (s. 1971) raamat kuuluks kindlasti esimeste hulka. Hoolimata sellest, et raamat räägib ühe tillukese Armeenia mägiküla hääbumisest ning selle elanikke tabavatest katsumustest, kumab mägiküla elanike suhtumistest ja tegemistest sellist soojust ja hoolivust, mis paneb lugeja uskuma headusesse.

Jutustus põikab ajas edasi ja tagasi, tuues lugeja ette erinevate külaelanike saatuse ning sellega koos ka Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla saatuse, mis peab üle elama nälja-aastad, maavärina, pika raske sõjaaja, kärbeste needuse ja ohtlikud kevadised rusuvood. Kuid paar-kolmkümmend maranlast, kes võivad küll olla põikpäised ja torisevad, on ühtlasi ka väga heanaaberlikud ja südamlikud (keegi pole loomulikult ingel ning ka paar kehvema iseloomuga tegelast tuleb ette) ning tulevad raskustest läbi üksteist toetades. Külaelanike omavahelisi tihedaid suhteid iseloomustab hästi 58-aastase Anatolia tõdemus: ”Pole paradiisi ja pole ka põrgut /…/. Õnn ongi paradiis, kurbus on põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid , mis ühendavad meid üksteisega” (lk 90). Erinevate külaelanike lugusid ühendabki Anatolia lugu, kes kehva enesetunde tõttu valmistub suremiseks, kuid saab lõpuks hoopis ühe suure üllatuse osaliseks ning võimalik, et pakub pöördepunkti kogu küla jaoks. Ka hääbuval külal võib olla tulevik…

On igapäevast, on imepärast, on seiku, mis mõnusalt muigama või kõva häälega naerma panevad. No kasvõi siis, kui kohmetu ja sõnakehv sepp Vassili Anatoliale ootamatult kosja tuleb, vikat õlal, ning küsimuse peale, miks ta tuli, kraaksatab: “Tõin kingituseks vikati /…/. Ja naiseks tahtsin ka paluda.” (54). Oma endist, lobamokast naist Magtahinet tavatses Vassili aga aeg-ajalt kaugemasse tuppa luku taha panna, kust naine siis peale ohtrat südamepuistamist akna kaudu põgenes, olles alati varakult redeli akna taha valmis sättinud. Ka Vassili uskmatus, et ta vanas eas uuesti isaks saab, on ühtaegu armas ja naljakas.

Marani vanakeste torisemine ja sõnaahtrus kõrvuti südamesoojuse ja külalislahkusega tuleb eestlastele arvatavasti küllalt tuttavlik ette; ka pisikeste külade väljasuremises pole eestlase jaoks midagi uut; jutustusele lisavad eksootikat aga kivise küla enese, sealse looduse ja tavade ning seal valmistatavate roogade kirjeldused, mis panevad suu vett jooksma. Hääbuva küla romantikat on elanikel enestel raske hinnata, kuid seda märkab noor linnast tulnud Nastasja, kes jäädvustab seda oma joonistustel. Armeenia muinasjutud lõppevat tihti nii, et taevast sajab kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas ja kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Ma jään nüüd siis seda kolmandat õuna ootama :)

Annika Aas

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: