Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: