Elvy Kalep „Lendjõnglased“

kalebairbabiesHiljuti sattusin ülevoolavasse vaimustusse Elvy Kalepi 1936. aastal Denveris ilmunud raamatust „Air Babies“. Kuigi tegemist on lasteraamatuga, jätaksin adressaadi määrtluse lahtiseks ja soovitaksin lugu soojalt igast vanusest lugejale. Sest kes meist, olenemata east, ei sooviks linnu kombel õhku tõusta ja lennata, nii nagu omal ajal Elvy Kalep (sündinud Alviine-Johanna Kaalep, vkj 26.07.1899, Pärnumaa, Tori kihelkond, Taali vald – 15.08.1989, Lake Worth/Palm Beach, Florida), kellest sai Eesti esimene kutseline naislendur, hiljem ka kunstnik, disainer ja nimetatud lasteraamatu autor. Mainimata ei saa jätta lennunduse taustal vanaonupoega insener Theodor Kalepit, „Kalep“ nimelise lennukimootori konstruktorit.

elvy_kalepAastal 1931 unistas Eesti „birdwoman“ isegi lennust üle Atlandi, sest kuigi 1927. aastal oli sellega hakkama saanud Charles Lindbergh (04.02.1902, Detroit – 26.08.1974, Kipahulu, Maui, Hawaii), kes lendas oma üheksa meetrisel „Spirit of St. Louise’il“ 34 tunniga New Yorgist Pariisi, ei olnud ükski naine veel üksipäini korranud tema õnnestunud katset. Kuid Elvy Kalepist jõudis kolm päeva ette Amelia Earhart (24.07.1897 – jäi kadunuks 2.07.1937), kes oli juba 1928. aastal koos Slim Gordoni ja Wilmar Stultziga üle Atlandi lennanud. Ta startis 20. mail 1932 Newfoundlandilt ja maandus ligi 15 tundi kestnud lennu järel esialgu kavatsetud Pariisi asemel Põhja-Iirimaal karjamaal.

Ent mõlemast „birdwoman’ist“ said head sõbrannad. Seda kinnitab omal moel ka Amelia Earharti kirjutatud eessõna Elvy Kalepi sõna- ja pildiloole „Air Babies“, milles autor tutvustab lastele personifitseeritud ‚lendtegelaste‘ abil lennuvahendeid ja laseb neil nähtamatute lendjõnglaste Rõõmutiiva ja Sööstiku (Happy Wings and Speedy) kaudu tunda lendamise mõnusid.

kaleplendjonglased„See on hoogne, klassikalises kolmekümnendate stiilis pildiraamat, milles vallutavad ühe pika ja päikselise suvepäeva jooksul taevaavarusi Rõõmutiib ja Kopteri-Gerda, Sööstik ja Õhupalli-tädi, Langevarju-Lotta ja Tsepeliini-onu. Kui jätta kõrvale Lohe-Lennarti kurb saatus (ta kukub alla ja upub tiiki), lõpeb teos rõõmsalt – hädamaandumise läbi teinud „lendjõnglased“ poevad kriimustuste kiuste voodisse ja näevad unes „kõiki neid kohti, kuhu nad kord lähevad … maailma kõige kaugematesse paikadesse“.“ (Krister Kivi)

elvykalepnukkNiisama tabav, nagu on kõigi tegelaste nimede eestikeelsed vasted, on ka 2005. aastal Ilo kirjastuses Raul Kilgase tõlkes ilmunud, eelpool mainitud, eestikeelse väljaande pealkiri: „Lendjõnglased“. 30ndatel ilmunud raamatu kultuurilis-ajaloolisele väärtusele lisab märkimisväärset toonust Heiki Raudla sulest pärinev eestikeelne järelsõna-uurimus Elvy Kalepi huvitavast ja küllaltki kirevast elust ja tegevusest.

Eve Pormeister

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: