Birk Rohelend „Sa pead suudlema Silvat”

rohelendsapeadsuudlemasilvatEsikaanel kirjutatakse: „Silva Stökeli lood”. Tagakaanel öeldakse: „Tegemist on mitmeplaanilise psühholoogilise kriminaalromaaniga, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?” küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad.” Ja et see on sarja esimene raamat. Minu jaoks oli see ka esimene Birk Rohelennu romaan lugeda (varem on neid ilmunud neli) ja oli sümpaatne avastada, et ma tahan teada, mis Silvast edasi saab, ning ei ahasta, et selleks tuleb järgmist raamatut lugeda.

Silva on ajakirjanik ja ema kolmeaastasele pojale, kellega pole just kerge hakkama saada. Võib-olla kasvab laps sellest välja, aga võib-olla saab hoopis diagnoosi. Pidev magamatus ja mitte just toetav abikaasa. „Kõik on, aga ei ole ka. Samahästi kui tal on kõik, ei ole tal mitte midagi. Hea karjäär, poeg, mees, kena maja. Ja tühjus, meeletult suur, külm ja halvav mittemiski. Lõputu jääväli tema sees. Üksainus igapäevane tunne, et kõik on valesti.” (lk 104)

Ühel õhtul jääb keegi naine peaaegu Silva kodu juures tema auto ette, kuid kaob pimedusse, enne kui Silva reageerida jõuab. Talle tundub, et tegemist on tema ammu kadunud lapsepõlvesõbratariga, ning ta asub pikka aega unustuses olnud Helenit otsima. Lahti hakkavad rulluma üpris ootamatud lood ja saatused. Silva on terane uurija, kellele kohalik politseinik korduvalt vihjab, et ta võiks politseitöö peale mõtlema hakata, ja tal on ka ebatavaliselt palju õnne.

Ühest küljest võttes oleks tegu nagu täiesti realistliku looga, teisest küljest aga tundub tähendusliku nimega imetilluke Omavere absurdselt kuritegeliku paigana, kuhu on koondunud ebausutavalt palju pahelisust. Samas on ju ka meile eeskujuks olevate põhjamaiste heaoluriikide krimikirjandus koledusi täis, nii et miks me peaksime paremad olema?

See ei ole ainult Silva lugu, nagu alapealkirjast võiks järeldada, jutustatakse paljude omavahel seotud inimeste lugusid ja mängus on kõik tavalised inimeste elu mõjutavad tunded: (õnnetu) armastus, ahnus, kadedus, rahulolematus, valestimõistmine jne. Korruptsioon on ka mängus.

birkrohelendMõnes mõttes on kõik selles raamatus väga tuttav – juba on kirjutatud kümnetest naisajakirjanikest, kes mõrvalugusid uurivad, ja kindlasti on nii mõnelgi neist unehäired, mis panevad neid nähtus või kogetus tagantjärele kahtlema; isegi pahesid ei ole lõputult, ehkki neid annab varieerida, ja raamatusse on neid jagunud ohtralt. Lõppkokkuvõttes see tuttavlikkus lugemist ei sega. Kõik otsad jooksevad ilusti kokku ja lugu saab ladus.

Kirjutatud on raamat kahe jutustaja poolt, suurem osa autoripositsioonilt ja väiksem ühe tegelase (mitte Silva!) minajutustusena.

Mulle ei meenu raamatust ühtegi tegelast, keda võiks õnnelikuks pidada, aga masendusse raamat mind ei ajanud, ma ei tea, kas see on tingitud minu kalestumisest staažika krimkalugejana või hoopis autori rangelt kirjeldavast positsioonist.

Mulle meeldis, et lõpplahendus suutis mind natuke üllatada.

Ei saa kuidagi väita, et see on raamat, mida peab lugema, aga eesti uudiskirjandusega kursis olemiseks pole paha valik.

Kaja Kleimann

Foto ERRi lehelt, autor Siim Lõvi

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: