Naomi Novik „Välja juuritud”

Raamatu kaanel olev tutvustus kõlas paljutõotavalt, ehkki vast natuke liialt muinasjuttu meenutavalt, ootusi kruvis ka auhindade loetelu – 2016. aastal nii parima romaani Nebula kui Locus ja Mythopoeic Award täiskasvanute kirjanduse kategoorias. See viimane pani mu lootma, et tegemist ikkagi ei ole noortekaga. Raamat osutus mitte üleni vaimustusest kiljuma panevaks, aga üpris korralikuks.

novikvaljajuuritudAlgus, tõsi küll, meenutab kümneid lugusid, kus kellestki ootamatult võluri õpilane saab, ja kui tegemist on teismelise tütarlapsega, siis ei ole ettearvatavalt pääsu ka sellest, et ta oma õpetajasse ära armub. Raamatu minategelane Agnieszka on olnud tõeline looduslaps, silma paistnud erilise andega loodusandide leidmisel ning sellega kaasneva räpakuse ja oskusega ennast ja oma riideid lõhkuda. Korrapärased õpingud võluri käe all talle hästi ei sobi ja trots õpetaja vastu asja paremaks ei tee. Kriitilises olukorras aga ilmutavad end tema ürgsed anded ja suur vägi, mida Loheks kutsutav võlur kuidagi suunata üritab. Lohega, kelle nimi inimesena on Sarkan, on nad täielikud vastandid: esimene on mitusada aastat vana ja pühendanud end raamatukogutäie nõiaraamatute uurimisele, teine seitsmeteistaastane külatüdruk, kes täiesti ootamatult leiab endas võimed tervendada ja päästa ja pääseda peaaegu võimatutest olukordadest. Tema vägi on teistsugune, tal pole abi tavalistest võlusõnadest, mida Sarkan talle pähe taguda üritab, kuid suures hädas leiab ta kõigepealt kõhutunde abil raamatukogust väikese narmendava kommentaare täis kirjutatud köite ja siis ka viisi selle kasutamiseks – hakkab lugedes omaette ümisema ja midagi laulma, kas või lapsena kuuldud laulukest, mis siis modifitseerub ja kasvab vägevaks loitsuks. Umbes selline mulje mulle jäi. Raamat kuulus väga ammusele tolle kandi nõiale Jagale, Lohe oli aastaid seda uurinud ja selle kasutuks kuulutanud. Hiljem selgub, et kaasaegsed õukonnavõlurid peavad Jagat üldse väljamõeldiseks!

Õukonnas selgub ka, et Agnieszka on nii eriline, et tseremoonial ei selgu, millist nõianime ta kandma peaks, ja ta otsustab, et tema enda nimi kõlbab küll. Üks näide Agnieszka mõttekäigust: sõbraga huntide eest põgenedes varjuvad nad kuuri, kus ta loodab, et ehk suudaks tavaliselt uhkeid rõivaid tegev võlusõna vanastalem väikese kohendamisega tekitada talle turvise, ja lausub rautalem, segades seda kobamisi kööginugade teritamise loitsuga, omamata erilist ettekujutust, mis juhtub, kuid lootes parimat. Seepeale muutub tal käes olnud tinast veenõu tohutu suureks raskeks teraskilbiks, mille taha varjuda.

Lohe koos iga kümne aasta tagant vahetatava tüdrukuga elab tornis ja tegeleb rahva kaitsmisega Metsa eest. Kahel pool Metsa on kuningriigid, millevaheline rahu on habras, omavahel ei saa läbi ka kõik ühe õukonna ülikud – sõditakse nii Metsaga kui omavahel. Lahingute kirjeldused on pikad ja põhjalikud, neis osalevad ka võlurid, halastust ei ole ja kaotused on tohutud. See kõik on Agnieszka jaoks tülgastav. Pärast üüratuid inimkaotusi on siiski just tema ja Sarkan need, kes Metsaga seotud kurjusega asjad ära klaarivad ja seda soomeugrilase hingele igati meelepärasel moel.

Metsasse puutuv osa on üldse kõige huvitavam ja läbimõeldum mu meelest, aga eks kurjus panegi fantaasia paremini tööle. Motiiv, kus puu inimese endasse neelab, on tuntud paljude rahvaste folklooris, meilgi on oma laul mehetapjast Maiest, kes haava sisse peitu võetakse, millest siis sellel lehed habisema jäävad Maie hirmu kajastuseks. Ühes Mikk Sarve artiklist Maielaulu kohta leidsin sellise huvitava ja siia sobiva fakti: „Taimedele rohelist värvi andva klorofülli molekul erineb inimeste ja loomade verd punaseks värvivast hemoglobiinist ühe keemilise elemendi võrra – klorofüllis kesksel kohal oleva magneesiumi asemel on hemoglobiinis raud.”

Hästi on kujutatud ka parimate sõbrannade Kasia ja Agnieszka suhete tausta ja sügavamaid allhoovusi.

Maagiasse puutuvas ei ole seletatud, mis vahe täpselt on võluritel ja nõidadel – kas mehed on võlurid ja naised nõiad viisil nagu näiteks Pratchett seda kujutab, sest peale Agnieszka kohtame vaid ühte võluvõimetega naist, Aloshat, kes on kuninga Mõõk – ta vääristab relvad loitsudega. Väga ammu surnud Jaga [= Baba Jagaa] oli samuti sellist maalähedast nõiatüüpi nagu Agnieszka. Samuti ei ole siin erilist seletust antud sellele, kust võlujõud õigupoolest tuleb, ega juttu tasakaalust maagia kasutamisel – koristamine ja toiduvalmistamine on Sarkani arvates ikka mõttekam sõnadega korda ajada, kuigi Agnieszka alguses kodutööde ise tegemises lohutust leiab. Ainult niipalju, et alguses kurnab võlusõnade ütlemine Agnieszkat väga ja ta ei saa õigupoolest arugi, millega tegemist on – see laseb tal paista (põhjendamatult) juhmina ja samas kujutab Lohet eriti viletsa pedagoogina, kel puudub igasugune empaatiavõime. Murranguhetk saabub, kui Lohe on kaugele ära kutsutud ja Agnieszka koduküla ohus: ta taipab, et tema oskustest, ükskõik kui kehvadest, on kasu, sest teistel külaelanikel pole sedagi.

Tütarlaps leiab oma tee võlukunsti kasutamiseks põhiliselt ise, selles raamatus ei kätke temas peituv tohutu jõud ohtu oskamatu kasutamise puhul ennast või ümbritsevat maatasa teha, kõik läheb algsest koperdamisest hoolimata lõpuks muinasjutuliselt õigesti ja sujuvalt. Ta lihtsalt võtab mingeid koostisosi nii palju, et lõhnaks hästi, ja siis laulab kahte mõttetut loitsusilpi Jaga raamatust sünnipäevalaulu viisil, mis soovib saja-aastast elu. Ja Lohe hämminguks ja vihaks see toimib! Lohel seevastu tuleb asjade korda ajamiseks kasutada ka erinevaid eliksiire, millest ühe valmistamiseks kulub näiteks tohutul hulgal kulda ja aastaid. Jõude ühendama õppinult (Agnieszka kujutles võluri loitsu vesiveski rattana ja enda oma selle ümber kulgeva veejoana) suudavad nad palju.

Naomi Novik on esimese põlve ameeriklanna ja Poola muinasjuttude ning Baba Jagaa ja Tolkieni lugudega üles kasvanud. Novik õppis Browni ülikoolis inglise kirjandust ning kaitses Columbia ülikoolis magistrikraadi arvutiteaduses. Ta osales arvutimängu “Neverwinter Nights: Shadows of Undrentide” arendamises, kuni hakkas tegelema kirjutamisega. Ta on kirjutanud kaheksa raamatut Temeraire sarja, millest esimene, „Tema Majesteedi lohe”, on ka eesti keelde tõlgitud ja sellest ma kirjutasin siin blogis 2010. aastal.

Raamatus on palju poola nimesid: Agnieszka, Kasia, Jadwiga, Jerzy, riigi nimi on Polnya. Nõiasõnad kõlavad enamasti rohkem ungari keele moodi, turvise tegemisel kõlab selgelt soome keel. Mulle väga meeldib, et tõlkija on vaevunud otsima välja eesti regivärsid illustreerimaks iidvana laulu, mida lapsed laulavad.

Mõneti jäi mulle raamatust ebaühtlane mulje, mõni asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, aga 456 leheküljest paksemat raamatut jälle ka poleks tahtnud. Ehk oleks võinud välja kärpida mõne õukondlase?

Siiski peab mainima, et asjad, mille üle nurisema kipun, tulid põhiliselt pähe pärast raamatu lõpetamist – enne läks lugemine liiga kiiresti, et eriti mõelda oleks jõudnud.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s