Robert Sheckley „Tont nr 5: kõik Gregori ja Arnoldi jutud”

„Mul on üks kaval plaan ja kui see õnnestub, saame rikkaks!” Kõige kurjakuulutavama lause võistlusel saavutaks see reibas hüüatus surmkindlalt esikoha, lüües pika puuga ka lauseid „See asi ei saa ebaõnnestuda” ja „Mis siin ikka saab viltu minna?” Kõik eeltoodud laused on selles raamatus kenasti esindatud, nagu ka need, mis neile mõne aja pärast vältimatult järgnevad: „Mis me nüüd peale hakkame?”, „Oleksin vist pidanud selle peale mõtlema” ja „Kas sa teadsid seda, kui lepingule alla kirjutasid?”

sheckleytontnr5Gregori ja Arnoldi ettevõte, AAA Ässade Planeetidevaheline Kahjutustamisteenistus, satub nimelt alailma säherduste tööotsade peale, millest terendab võimalus rikkaks saada, ent tavaliselt on masinavärgis (otseses või kaudses mõttes) kivike, mis võtab pankranniku mõõtmed. Kuidagi tulevad nad ju ikka terve nahaga ja pankrotti minemata välja, aga närvirakke – põhiliselt Gregori omi – hävib kogustes, mida ei suudaks korvata isegi Meldge’i Tasuta Tootja.

Robert Sheckley (1928-2005) tegelased said eesti lugejale tuttavaks teedrajava kogumiku „Lilled Algernonile” vahendusel, kus Jaan Kaplinski tõlkes ilmus kultusteose mõõtu jutt „Tont nr 5”. Aastal 2016 on kirjastuse Fantaasia sarjas „Orpheuse raamatukogu” avaldatud kõik Gregori ja Arnoldi tsükli kaheksa juttu – esmakordselt maailmas! Gregor ja Arnold pakuvad kena täiendust pikale rodule kirjanduslukku läinud partnerlustest: Ostap Bender ja isand Vorobjaninov, Peters ja Tucker, Fille ja Rulle, rebane Alice ja kass Basilio – kelmid, taibud ja lihtsalt õnnekütid, kel kullasära silme ees, kuid jalad pahatihti katastroofi kammitsas. Teadlastena on Richard Gregor ja Frank Arnold igati tasemel ning planeetide kahjutuks tegemine tuleb neil hästi välja, kui on tarvis rutiinseid töid: muuta kliimat, ekstermineerida faunat, teha mägedest viljakandev maa ja vastupidi. Planeetidel ja klientidel on aga vahel omad soovid…

Tõlkijad – Kaplinski kõrval ka Seio Saks, Jaana Talja, Eva Luts ja Karel Allikas – on oma töö hästi teinud, ehkki „Piimaring” võinuks suuremate kahjustusteta olla ka „Käkitegu”. Lugeja saab peale hea tuju ka hulgaliselt informatsiooni teiste eluvormide kohta, tutvub konfiguraatori hingeeluga, õpib kogemuste põhjal, et ei maksa tundmatut masinat sisse lülitada, kui pole võtit, millega seda välja lülitada, ning saab teada, kuidas muuta kassi nähtamatuks. (Selleks on vaja kõigest nähtamatuid taimi, mida söövad rotid, vabandust, pähhid, ja siis kass nende keskele lahti lasta. Käkitegu.) Ühtlasi saame teada, miks ei maksa kääpse, kuusureid ja vangerjaid samas kosmoselaevas transportida, kas paadil või planeedil võib olla oma isiklik teadvus ning kas kummitused on ikka olemas.

Kogu selle jahmerdamise peale võib tekkida küsimus, miks see ettevõte ikka veel koos püsib? Miks üks osapool, tõenäoliselt Gregor, ei ole veel tegevusluba nurka visanud ja kompanjoniga jumalaga jätnud? Küllap sellepärast, et nad on lapsepõlvesõbrad, neid seovad ühised mälestused, muuhulgas ka kollide väljamõtlemisest ja nende eest pääsemisest. Mängu – ja elu – eest pole teadupoolest paremat kaitset kui üle pea tõmmatud tekk.

Tiina Tarik

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: