Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

didierlaurentettelugejaÜksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

JeanPaulDidierlaurentJulie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas

Advertisements

3 kommentaari

  1. Väga huvitav lugemine

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: