Håkan Nesser „Inimene ilma koerata”

Ma olen saanud uue krimikirjanduse lemmiku!

nesserinimeneilmakoeratakaasHåkan Nesseri raamatuid on eesti keeles ilmunud juba alates 1996. aastast, kokku seitse, kõik „Mirabilia” sarjas, ja need on mulle samuti üsna hästi meeldinud. Eelmiste peategelane on olnud Van Veetereni nimeline komissar, kel (üllatus-üllatus) kirg klassikalise muusika ja raamatute vastu, temast saabki hiljem antikvariaadi pidaja. Van Veetereni raamatute tegevus toimus Maardami-nimelises väljamõeldud linnas, aga seda, et tegelikult ei ole kuskil mainitud, millise riigiga on tegu, lugesin alles praegu netist – nimed on nii hollandipärased, ilmselt eeldasin, et Maardam asub just seal.

Uue sarja uurija on komissar Gunnar Barbarotti, tegevus toimub põhiliselt väljamõeldud Kymlinge linnas, mis sai oma nime Stockholmi mahajäetud metroojaamalt. Seekord ei ole aga mingit kahtlust, et tegevus toimub Rootsis.

Eestikeelses raamatus on 455 lehekülge ja komissar tuleb mängu alles leheküljel 160. Kõik eelnev kirjeldab ühte ülitavalist perekonda, kus eluaeg kooliõpetajatena töötanud vanemad on just pensionile läinud, neil on kaks abielus tütart, kes ise lapsevanemad, ja äpardunud romaanikirjanikust poeg. (Miskipärast kujutatakse untsuläinud kirjanikena alati mehi!). 63-aastane pereema mõtleb hommikul ärgates ainult sellest, kas tappa ära ennast või oma mees. Mõistagi ei tee ta kumbagi, vaid valmistab perekonnale pidustusteks tohutuid toidulaare. Kõigil pereliikmetel on ühest küljest võttes kõik nagu hästi, teiselt poolt aga jälle mingid probleemid ja üldsegi mitte väikesed. Ikka ja jälle annab imestada, kuidas inimesed oma elu nii kohutavalt keeruliseks saavad teha, kui suurt tähtsust omistatakse näivusele ning kui tohutu vahe sellel tegelikkusega olla võib. Ega muidu nii head raamatut ei saaks ka.

Barbarotti on, nagu nimestki järeldada võib, isa poolt itaalia päritolu ja õnnelik selle üle, et ta vanemad otsustasid nimetada ta sedapidi, mitte Giuseppe Larssoniks. See oli ka ainuke asi, milles ta vanemad iial kokku leppisid. Ta on 45-aastane üksikisa, sest neli aastat tagasi toimunud lahutuse ajal otsustas vanim tütar jääda isa juurde, kokku 15 aastat kestnud abielus oli lapsi kolm. Lahutus tuli Barbarottile ootamatult ja mõjus laastavalt. Just umbes sel ajal tegi ta vestluses Meie Issandaga (kelle olemasolu ta ei usu) diili – kümne aasta jooksul „peab Gunnar Barbarotti katsetama Meie Issanda oletatavat eksistentsi seeläbi, et saadab tema poole palveid nii sageli, kui võib sobilikuks ja õigustatuks pidada, ja siis paneb spetsiaalselt selleks otstarbeks hangitud märkmikku kirja, kas neid täidetakse või mitte”. Palved peavad muidugi olema omakasupüüdmatud arukad palved, mitte loteriivõidu küsimise taolised. Palve mitte kuulda võtmine annab jumalale miinuspunktid, täitmine aga plussid. Esimesel aastal pärast lahutust oli jumal 21 punktiga miinuses, neljandal, käesoleval aastal toimunud pöördega aga õnnestus tal vahepeal isegi plussi jõuda ning jõulude eel oli ta kõigest kahe punktiga allpool olemasolu joont, mis pani Barbarotti mõtlema, et „oleks tore tähistada uut aastat hardas lootuses, et on olemas jumalataoline kõrgem võim, kelle juurest häda korral abi otsida.”

Ka kriminaalsuseta avakolmandik raamatust, mis tutvustab meid perekonnaga, on väga huvitavalt kirjutatud ning paneb kaasa elama. Tegevuse arenedes hoiab raamat tohutult hästi pinget, ja seda isegi rutiinse politseijuurdluse – kus kobatakse pimeduses ja pole õigupoolest millestki kinni haarata – kirjeldamisel. Nagu tavaliselt, kõik valetavad uurijale ja juhuse osa on elus suur. Lõpp kisub nii põnevaks, et enam raamatut käest panna ei saa.

Mis mulle selles raamatus eriti meeldis, on huumori-, sealhulgas arvestatava hulga musta huumori sisaldus. Näiteks lohutas Barbarotti oma eksnaist, kui selle uus mees (kellel olid kõik positiivsed omadused, mis temal puudusid) tumedanahalise kõhutantsijannaga jalga laskis, et vähemalt polnud tegemist rassistiga! Vestlused Meie Issandaga annavad tunnistust mõlema poole teravmeelsusest ja meenutavad õige õrnalt G. Guareschi „Don Camillo väikese maailma” samalaadseid jutuajamisi.

hakannesserKuigi kuriteod selles raamatus on kahtlemata võikad, ei jää üldmulje sugugi nii süngeks kui paljudes teistes Põhjamaade krimiromaanides.

Mõistagi on Håkan Nesser võitnud oma teostega ohtralt Rootsi krimikirjanduse auhindu, samuti Taani Palle Rosenkrantzi romaaniauhinna ja Põhjamaade krimikirjanduse Klaasist Võtme. Ta on kirjutanud ka vähem kriminaalse sisuga romaane ja novelle, ühe thrilleri ja ühe eksperimentaalromaani.

Kui mul oleks samalaadne tabel, saaks Meie Issand üsna kõvad punktid järgmise eestikeelse Barbarotti raamatu ilmumise eest!

Kaja Kleimann

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: