August Pullman sündis moondunud näoga, mistõttu ta ei ole seni tavakoolis käinud, vaid ema on teda kodus õpetanud. Nüüd läheb ta Beecheri erakooli viiendasse klassi ja kui teie olete kunagi koolis uus õpilane olnud, siis teate kui raske see olla võib.
Auggie (August) on lihtsalt üks tavaline poiss, kellel on ebatavaline nägu. Aga kas ta suudab oma uusi klassikaaslasi veenda, et välimusele vaatmata on ta täpselt samasugune nagu nemad.
Algus on poisile väga raske, sest kõik vahivad ja siis tõmbuvad eemale ning seejärel jälle piiluvad, kes avalikumalt, kes salakesi. Ta tahaks muutuda nähtamatuks nagu väikese poisina, millal ta kandis kaks aastat astronaudikiivrit, et mitte näidata oma nägu.
Kas keegi üldse tahab temaga ühes pingis istuda? Üks poiss siiski tuleb ja sööklas istub tema lauda veel üks tüdruk — aga siis mõtleb keegi välja mängu nimega KATK. Õpetajaid Auggie asjasse segada ei saa, tal tuleb ise kõigega hakkam saada. Ka ema ja isa teda väga palju aidata ei saa — suhted klassikaaslastega tuleb poisil endal paika saada …
See on raamat hoolimisest, sõprusest ja visadusest, mõistmisest ja armastusest.
Ädu Neemre
Posted by R.J. Palacio „Ime” ja „Auggie & mina: kolm lugu „Ime” tegelastest” | memotsioon on 28 oktoober 2016 at 12:50
[…] Selle raamatu kohta võib leida väga palju soovitusi üle maailma. Mõned eestikeelsed soovitused: Lugemissoovituse blog, SaaRaa ja […]