Jürgen Rooste kogude lugemiselamused on mul kuidagi valsitaktis: 1; 2; 3; 1; 2; 3 ehk mõh?; ahah; ouau!; mõh?; ahah; ouau! Oma “ouau”-elamusi olen ma siin blogis enne ka vahendanud (“Kõik tänavanurkade muusikud” ja “Kuidas tappa laulurästikut“), “Vana hiire laulude” lugemine läks sinna “ahah” kategooriasse.
Selles luulekogus on päris palju: ehedat emotsiooni, toredaid keele- ja mõttekujundeid, ootamatud võrdlusi ja teraseid tähelepanekuid, sotsiaalkriitilist pilku ja endassevaatamist, armastuse hellust ja argielu räsi. Aga midagi on nagu puudu… või üle… või… võib-olla on see lihtsalt teemade ja stiilide eklektilisus, mis mind segama jäi. Mõned näited teemadest ja stiilidest:
Algab luulekogu koolikiusamisteemalise poeemiga:
/ see ongi see et kui ma nüüd
näen siukest kiusajat
jobu siis ma löön vastu
ja löön nii palju et ta enam
ei tõuseks — ja see ei tee mu olemist paremaks
see ei tee midagi paremaks / (lk. 13)
Vahele iroonilist-satiirilist ühiskonnapeegeldust:
/ hommikuti õgime end
täis me kaerahelbeid
õhtul läeme valima
õigeid eesti helmeid / (lk. 16)
Sekka arutlusi luuletajaks olemise rollist:
/ ma tean
valetan end hulluks luuletajaks
alkohoolikuks geeniuseks bukowskiks
valetan nii hästi
et jään ise uskuma
olen rollis veel öiti ja
hommikutisiiski kui mu etendus ammu
lavalt maha on võetud / (lk. 51)
Ja lõppeks nunnud kiisusalmid:
/ kass käib üle minu
ma olen talle üks
muhe küngas misaeg-ajalt üles tõuseb
ja süüa
panebja kurgu alt kratsib
säält kus on see arm
millel karvad ei kasva / (lk. 56,57)
Mis sinna luulekogusse veel mahtus, saab igaüks huvi korral ise lugeda.
Tiina Sulg
