Daniel Kehlmann „Kuulsus”

Daniel Kehlmann „Kuulsus” (2009, e.k. 2009 Kristel Kaljund, Atlex)

Lihtsalt hämmastav, et üks nii noor autor (saksa-austria päritolu Kehlmann on sündinud 1975. a.) on juba jõudnud kirjutada nii mitu suurepärast raamatut. Minu esimene kokkupuude temaga oli „Maailma mõõtmine” (2006, e.k. 2008), mis ei jätnud kahtlustki, et tahan kätte võtta ka tema varasema romaani „Mina ja Kaminski” ning „Kuulsuse”. „Maailma mõõtmine” on küll kõige rohkem kuulsust kogunud — ja temast on filmgi vändatud — ,kuid teised teosed ei jää palju alla.

kehlmannkuulsus„Kuulsus” on romaan üheksas novellis või episoodis, kus novellidevahelised seosed avavad end järk-järgult, pakkudes pidevalt ahhaa-elamusi, põimudes tasapisi tervikuks. Kuid raamatu lõppu jõudes on siiski tunne, et tahaks alustada algusest, et veelgi paremini aru saada ja asju kokku viia, kirjandusdetektiivi kombel seoseid tabada. Raamat ise on õhuke — kõigest 128 lk— ,kuid sisu ja stiili poolest rikas. Üks mu lemmiknovelle ongi fantastiline stiilinäide 35-aastasest ülekaalulisest nohikust ja sõltuvusblogijast, kes on endast üpris heal arvamusel ega saa arugi oma küündimatusest: „Real life’is /…/ olen umbes kolmkümmend viis, üsna väga suur, täissale. Nädala sees kannan lipsu, offissivärki, pappi peab ju teenima, eks teilgi ole sama keiss. Sellest ei pääse, kui tahad oma lifesense’i teostada.” (lk 83).

Kui keele ja stiili poolest oli see novell minu arust ületamatu, siis sisu poolest oli kõige põrutavam novell kirjanikust Maria Rubinsteinist, kes sõidab kirjanik Leo Richteri asemel delegatsiooniga kuhugi Aasiasse, jääb aga tagasi tulles grupist maha ja … OK, ma ei hakka teie lugemisrõõmu rikkuma! Aga iga novell on omaette huvitav — ning veelgi huvitavam koosluses teistega — ,sest autor mängib selliste teemadega nagu identiteet, illusioon, kuulsus ja selle taak, elu kellegi teise nahas, kaksikelu ja topeltmäng (näiteks naise ja armukesega). Päris halenaljakas (ja kui eluline!) on lugu mehest, kes ei raatsi loobuda ei naisest ega armukesest ning mässib end üha rohkem ja rohkem valede sasipuntrasse.

Leidub nauditavat metafiktsiooni; näiteks anub tegelane autorit, et ta ei peaks vähki surema ning autor tunnistab: „Peaaegu oleks ta mu ümber veennud. Kuid mul on parasjagu muidki muresid; mind häirib vägagi, et mul pole aimugi, kes on see tüüp rooli taga, kes ta välja mõtles ja kuidas ta mu juttu sattus.” (lk 45); leidub tegelasi, kes tahavad kirjaniku Leo Richteri juttu pääseda ja neid, kes seda kohe kindlasti vältida tahavad. Vahepeal ei saa enam üldse aru, mis on päris, mis on fiktsioon, mis on lugu loos. See kõik on üks suur mäng, kaasahaarav ja põnev, kuid mitte kerglane ja tühine, vaid pigem küsimusi tekitav ja neile vahel ka vastusi pakkuv, peenelt või ka nukralt irooniline: „/…/ kultuur sureb küll välja, kuid sellest pole midagi, /…/ inimkonnal läheb ilma teadmiste ja traditsioonide ballastita paremini. Saabunud on piltide, rütmilise lärmi ja müstilise igaveses Tänases vindumise ajastu — religioosne ideaal, tehnika võimul tegelikkuseks saanud.” (lk 20)

Annika Aas

Siin blogis on varem Kehlmanni teostest kirjutanud
Linda Jahilo “Maailma mõõtmisest” ja
Kaja Kaldmaa raamatust “Mina ja Kaminski”.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Kehlmann on väga põnev, hämmastavalt tabava fantaasiaga noore autori kohta ja eriti hää on teda lugeda originaalkeeles :-)

  2. […] kirjanikuga, nii võime meie blogist leida ka tema teiste eesti keeles ilmunud raamatute — „Kuulsus” ja „Maailma mõõtmine” — […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: