Mary Kubica „Hea tüdruk”

kibicaheatüdrukTavaliselt ei raatsi ma oma aega kulutada New York Times’i bestsellerite või, veel hullem, Harlequini raamatute peale. Seekord ei olnud mul reede õhtul viitsimist eriti midagi teha ega suurt pakki lugemist ootavaid raamatuid, nii et mõtlesin korraks sisse vaadata „Heale tüdrukule”, uskumata siiski, et lugema jään. Mistõttu vaatasin alguse ja lõpu ära, ja kui siiski keskelt lugema jäin, oli mul viimasest tuliselt kahju.

Raamat on ülikoolis ajalugu ja Ameerika kirjandust tudeerinud ja pildi järgi otsustades noorepoolse autori esikteos, mida Goodreads’i arvustajad on hinnanud põhiliselt kas ühe või viie tärniga, niipalju kui ma kerida viitsisin. Väga paljud võrdlevad seda Gone Girl’iga, et mainida, et midagi peale pealkirja kõla neis sarnast ei ole. Mõned peavad raamatut tohutult haaravaks, teised leiavad, et kõik on etteaimatav.

Mis ma siis ikkagi lugema jäin? Sest ikkagi hakkas huvitav.

Raamatus on kolm jutustavat minategelast – röövitud tüdruku ema, röövija ja asja uuriv politseinik, ning kaks aega – „enne” ja „pärast”, ehk siis „enne” tähistab aega enne röövitud tüdruku tagasisaamist. Et ta tagasi saadakse, saame me teada juba kolmandas peatükis, aga et saada selgust, mis üldse toimus, tuleb lõpuni lugeda. Ühest küljest võttes ei saa me teada midagi eriti jahmatavalt uut – ennegi nähtud, et rikkus üksi ei tee kedagi õnnelikuks ja elukutse mõttes edukad võivad olla erakordselt kehvad lapsevanemad. Amneesiast ja Stockholmi sündroomist on samuti kõik kuulnud. Aga kirjutatud on üsna sümpaatselt ja usutavalt, kui välja arvata see, et röövija ja röövitu käitusid kohati nagu teismelised, ehkki mees pidi olema juba veidi üle kolmekümne.marykubica

Selles raamatus on ka üks naljakamaid viimasel ajal nähtud tõlkeapse: „Ma räägin talle relva osadest: salv ja toru ja päästik. Võtan teksade taskust ajakirja ja näitan talle, kuidas seda relva külge panna. Räägin talle igasugustest erinevatest relvadest /—/.” See pani mu hirmsasti pead murdma. Miks peaks ajakirja relva külge panema? Samuti pole mõtet ajakirjast näidata, kuidas relva kokku panna, kui relv ise on käes. Mitte midagi ei saanud aru, kuni inglise keelt paremini oskaja mind valgustas, et mõeldakse magasini – minu mõttes oli kogu aeg „journal”, mitte „magazine”. Asi on peale naljaka ka kurb, sest raamatul on nii toimetaja kui korrektor.

See ei ole ei lugemissoovitus ega -hoiatus. Absoluutselt mitte midagi ei juhtu ei lugemisest ega lugemata jätmisest. Miks ma siis kirjutan? Äkki kellelgi on kasu…

Kaja Kleimann

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: