Heidi Köngäs “Dora, Dora”

Heidi Köngäs “Dora, Dora” (2012, e.k. Piret Saluri 2015)

Üldiselt mulle sõjaromaanid ei istu, eriti sellised, kus pikad sõjastseenide kirjeldused. Kuid viimasel ajal on pihku sattunud just sellised sõda puudutavad romaanid, kus keskendutakse pigem inimesele ja inimestevahelistele suhetele, ning mis suudavad hoida mu tähelepanu ja põnevust algusest lõpuni. Selline on näiteks noore iirlanna Audrey Magee debüütromaan „The Undertaking”, mida pole (veel?) eesti keelde tõlgitud ning just äsja HeadRead festivali väisanud soomlanna Heidi Köngäsi romaan „Dora, Dora” Kolmanda Reichi relvastusministrist ja Hitleri peaarhitektist Albert Speerist.

KöngäsDor Dora„Dora” tegevus toimub 1943. a. detsembris külmal, pimedal ja kõledal Lapimaal, kuhu saabub Speer oma väikese kaaskonnaga, et jätkata teekonda Jäämere äärde Petsamo niklikaevandusse, kuna niklit on relvatööstuses hädasti vaja, eriti nüüd, mil Saksamaal ei lähe enam sõjas hästi. Palju põnevam aga kui see väline teekond on just see, mis tegelaste siseilmas toimub. Pinget jagub, kuid samas on raamatut lihtne lugeda-jälgida, sest tegelasi pole liialt palju. Speeri ja tema kolme kaaslase vahelduvad sisemonoloogid täiendavad üksteist ja aitavad toimuvast objektiivse(ma)t pilti saada.

Väliselt täiesti kõigutamatu Speer elab üle oma suhete jahenemist Hitleriga ning tajub Saksamaa eesootavat hävingut. Kuigi autor ei näita Speeri ainult julma koletisena, vaid vihjab ka tema nõrkustele ja armastuseta lapsepõlvele, ei tekita Speer oma külmas kalkuleerimises siiski kaasa tundmist ega mõistmist. Kahetisi tundeid tekitab Speeri kaaskonda kuuluv kaunis, kõrk ja kohusetundlik erasekretär Annemarie Kempf, kes on siiani Speerile tohutult lojaalne olnud; samas on see lojaalsus muutnud ta — nii tahtmatult kui tahtlikult — pimedaks Speeri rolli osas juutide hävitamises ja muudes sõjakoledustes. Speer isegi, kes mõtiskleb oma lojaalsuse üle Führerile, tunnistab, et „lojaalsus on alati pisut pime, selles sisaldub kübeke fanaatilisust ja see võib olla ka ohtlik, kõigest kõige ohtlikum.” (259). Vaeveldes igatsuse käes oma rindel sõdiva mehe järele, saab Annemarie selle retke jooksul teada, et armastus ja iha võivad olla kaks eri asja — ning et iha võib saada saatuslikuks…

Sümpaatsemad tegelased on soomlasest tõlk Eero ning poolvägisi kaasa võetud halenaljakas mustkunstnik (kaaskonda kuulub ka viiuldaja, kuid temast kuuleme ainult mustkunstniku kaudu) — lihtsad inimesed, mõistetavad oma muredes, igatsustes, soovides ja ihades. Üks ühine joon kõikide tegelaste puhul tundub olevat hirm — see sõjaolukordade ustav kaaslane. Hirm kaotatud läheduse pärast, hirm kaotada sõjas mõni lähedane, hirm saada avastatud, hirm läbikukkumise pärast, hirm varjatud iha või varjatud päritolu pärast, hirm kaamose, lakkamatu pimeduse ja ärakülmumise pärast, hirm jääda kaotajaks, jne jne. Igaühel oma isiklik hirm.

Kuna autor vihjab väga lähedasele, lausa erootilis-seksuaalsele suhtele Speeri ja Hitleri vahel, jäi mind natuke painama tegelikkuse-fiktsiooni vahekord selles romaanis. Kahjuks ei õnnestunud mul kuulata autori esinemist HeadRead festivalil, kuid Heidi Iivari oma artiklis 29. mai Sirbis tsiteerib autorit, kes kinnitab, et on tutvunud väga põhjalikult nii ajaloolise kui fiktiivse Speeri kohta kirjutatud materjaliga ning loonud tema tegelaskuju kõige värskemate ajaloouurimuste alusel. Samas aga tunnistab ka, et „kirjanik jätkab sealt, kus allikad lõpevad.”

heidiköngäsPealkirjast… Hiljuti on Speer käinud Mittelbau Doras, kus mäe sisse kaevatud tunnelites näevad tuhanded vangid ränka vaeva selle nimel, et Saksamaa ruttu uut tüüpi raketi saaks välja töötada. Dora on tuleviku lootus, väliselt tugev ja kindel, kuid seestpoolt õudus kuubis — räpane, haisev, viletsust, häda ja surma otsast otsani täis. Speer aga, täiesti pime inimliku kannatuse ja selle osas, et tema ise need piinad ja kannatused suuresti põhjustanud on, tõdeb: „Sakslased on puhas rahvas, seepärast on meil nii raske taluda meist madalamate mustust ja primitiivset hügieeni. Doras sai mulle lõpuks selgeks, et paljud rahvad on alamal tasemel. Ühes käigus nägin, kuidas põgeneda katsunud vangid olid hoiatuseks tunneli lae alla üles poodud. Teised töötasid poodute all, kuid hoidsid pilgu maas. Hoiatus oli karm hoiatus, kindlasti asja eest antud.” (115)

Raamat avab nii sõja võtmeisikute kui lihtsate inimeste siseilma võrdselt pingelisel moel ning jätab lõpuks veel tunde, et oled lugedes tegelenud ühtaegu nii kasuliku kui huvitavaga.

Annika Aas

Heidi Köngäse foto Dmitri Kotjuh Heade Ridade festivali lehelt.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: