Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“

Novellikogu tekstid on erinevatest ajaperioodidest ja teemadest kantud. Peale paari esimese novelli lugemist tekkis lugejana küsimus, mis saab edasi. Mitte süžeeliinist kantud küsimus, vaid kuidagi hakkas mind väga huvitama autoripositsioon, mida ta näitab, kuidas ta näitab ja kas need teemad puudutavad ka mind.

kaldmaavaiketeravnugaSümboliterohkest tekstist tunnen ma autori kaasaegsena ära neid situatsioone, dilemmasid, ohtusid, mis tema naistegelasi saadavad ja aiman nende iseseisvust ja tugevust. Niimoodi märkamatult libisesin ma autoriga selles teoses kaasa, adudes vihjeid teistele teostele ja kaotades neid silmist, et siis uues kohas taas kaasa libiseda ja üllatunult ära tunda, et ka nii saab, ka nii võib.

Mingi igatsus ja ettemääratus käib kaasas Kaldmaa tegelastega – masinavärkide siseelusse süvenev tüdruk, kes ei mõistnud ennast ja laulis teiste sõnu, kuni ta oma maailma taas üles leidis. Või siis Uue aja lapse väike tüdruk, kandmas vapralt oma vanematele ülejõukäivat vanemlikku vastutust, kus joonistub välja ülipeene psühholoogilise usutavusega lapse ustav, tingimusteta armastus. Need kaks novelli mõjusid mulle kui reekviemid kaunile hingele ja samasse ritta asetus ka Ailill, oma tingimusteta ema-armastuses.

Kuidagi oskab Kaldmaa lugusid jutustades eirata kõike olmelist, mis tundub esmapilgul oluline, et pilti luua, see elama panna. Autor asendab argireaalsuse oma värvikate vihjetega. Nii elavad ta tegelased näiteks sauterlikku elu, kasutavad pseudonüümidena kirjandusklassikute nimesid, need kujundid hakkavad domineerima ja räägivad rohkem kui mistahes reaalsuse kirjeldus. Lastekaitsepäevas ta ei jutusta, vaid vihjab, väga jõuliselt sügavalt, julmalt ja ootamatult. Tsölibaat oma vaimukate ja tabavate kirjeldustega võtab ehk pisut raskust maha, kuid küsimus jääb – kas novellikogu tervikuna on emotsionaalselt ohtlik lumm, mis täidab su hinge masendusega.

Iga novell selles kogus, särades loo ülesehitamisoskuste ja meelde sööbivate karakteritega, on kui väike terav nuga, jättes oma jälje nii nagu kõik need naised olid kui väikesed sitked sõdalased, teravad noad vööl, mis iganes otstarbeks neid siis ka ei kantud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: