10 raamatut — Kaja Kleimann

Kui mulle kümne parima raamatu kirjapanemise kutse Facebookis esitati (oleksin peaaegu siingi kirjutanud „jää-ämber”, nagu kolleeg seda nimetas, mu meelest väga tabav), mõtlesin teha näo, et ei märganud, et mind on märgitud. Aga kuna ma olen teiste kirjutatut suure huviga lugenud, ei tundunud see päris aus. Mulle tõesti meeldis teada saada, mis näiteks mu noort sugulast ja tema sõpru mõjutanud on ja oli rõõm näha, et sealhulgas oli nii mõnigi kohustusliku kirjanduse raamat — ja ma ei kahtlusta, et need olidki ainsad raamatud, mida nad lugesid.

Mõjutamine on suur sõna, mõjutamist on mitmesugust ja see on harva otsene, aga ma panen kirja midagi, mis mulle kõigepealt meenub, kui keegi lugemissoovitust küsib. (Sest ma kahtlustan, et 12-aastast mind väga mõjutanud “Consuelo” ei ole päris see, mida üleskutses silmas peetakse…)
Ja kahtlemata ei suuda ma neid järjestada või 10 raamatuga piirduda, lihtsalt pole sellist iseloomu kuskilt võtta.

kajalasteEt alustada algusest, tuleb alustada kõigepealt lastekirjandusest, ja seda ma loen veel praegugi – kahtlemata peaaegu kogu Lindgreni looming („Mio, mu Mio” mulle eriti ei meeldinud ja mõni vähemtuntud tegelane on ükskõikseks jätnud), Muumitrolli lood ja „Karupoeg Puhh” ja Edgar Valteri tegelased, aga lisaks J. Saint-Marcoux’i “Fanchette”, O. Mattsoni “Prikk “Kolm Liiliat”” ja “Meremees Mickel”, hiljutisemast ajast H. McKay “Koer Reede” — täiesti vapustav raamat, peaks olema kohustusliku kirjanduse hulgas, tema järgedel pole ka viga, aga see on parim.

kajaluuleLuuletajad — ma tegelikult ei tea, millest see algas, küllap keskkooli päevilt, küllap ka Tepandi ja Pedajase ja paljude teiste viisistatud ja esitatud väärtluulest, aga head luuletused annavad täiesti müstilise kogemuse, kus niiii vähesega saab KÕIK ära öelda. Ikka Ristikivi ja Viiding ja Juhan Liiv ja Ernst Enno ja Paul-Eerik Rummo ja Runnel ja Viivi Luik ja Indrek Hirv ja veel palju teisi.

kajaproosaJa nüüd ilma igasuguse süsteemita veel, mis meelde tuleb — Tove Janssoni “Suveraamat” ja Steinbecki “Karbiküla”, G. Guareshi “Don Camillo väike maailm”, Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Philipp Claudeli “Brodecki raport”, R. Schneideri “Une poolvend”, R. Davise “Viies osaline”, Ursula Le Guini looming, M. Waltari — kõik, aga kõige rohkem vist rabas “Sinuhe”, see oli ka üks esimesi, mida lugesin. Arto Paasilinnat ei tohi mingil juhul unustada.

Ma lõpetan nüüd heaga ja igaksjuhuks kokku ei loe.

Kaja Kleimann

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: