10 raamatut — Tiina Tarik

Kümme raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud? Mälu pole enam see, ja säärased nimekirjad on niikuinii rohkem hetkemeeleolust kantud. Aga see on hea võimalus vaimus noorpõlve tagasi minna, nii et – alguses oli…

1) Oskar Luts. “Kevade”. Ema söötis selle mulle ette enne kooli, kui lugemine juba käpas oli, sest selle raamatuga õppis tema lugema. Luts saigi armsaks ning pärastpoole tulid isand Uhhuud ja teised tagahoovid, aga esmatutvus Paunvere koolilastega oli ikkagi kõige eredam. Nii sai minust lugeja.

2) Astrid Lindgren. Kõik, iseäranis Tjorven, Karlsson, Rasmused ja teised täisabad. „Tjorvenit” lugesime igal suvel uuesti üle. Minu keelekasutusse on Vladimir Beekmani tõlked igatahes jääva jälje jätnud. Loetud lasteraamatutest ja muinasjuttudest aga kujunes välja meie oma maailm, mida naabritüdrukuga pidevalt edasi arendasime — Külli, kui Sa oled kuskil netiavarustes, siis tervitus! Nii sai minust lugude kaasamängija.

3) Gerald Durrell. “Minu pere ja muud loomad”. Õpetaja tabas mind keset homeerilist naeruhoogu ja, oh imet, arvas, et avalikkuse ees raamatu kohal naermises polegi midagi laiduväärset. Nii sai minust avalik lugeja. Ja Salurite tõlke mõju mu kõnekeelele on ka ilmne.

4) Jules Verne. “Saladuslik saar”. Ema söötis selle mulle ette, kui tollased noorsooraamatud igavaks kätte kippusid. Seiklused seiklusteks, aga see, mismoodi Verne, Alexandre Dumas ja teised tutvustasid noortele maailma selle mitmekesisuses — nii loodust kui inimühiskonda –, köitis huvilise suursarja külge ja suunas hiljem tõsise aimekirjanduse poole. Nii sai minust terveid põlvkondi kujundanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugeja.

5) Rex Stout. “Uksekell helises”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kriminaalromaan kui žanr ja muheda Agatha Christie, mõtliku Simenoni ja karge Chestertoni kõrval meeldis talle üle kõige Stouti stiil – vahe keel, kirbe huumor, parajalt keerukas krimifaabula ning Nero Wolfe’i hästi väljatöötatud omamaailm. Hakkas külge, ja Mirabilia-sari pakkus põnevat lisa. Nii sai minust kriminullilugeja.

6) Isaac Asimov. “Kadunud robot”. Ema söötis selle mulle ette, sest talle meeldis kohutavalt lugu valetavast robotist, kes ei tohtinud inimest kahjustada. Mulle meeldis ka. Asimovilt läks teatepulk Simakile, siis Bradburyle… Nii sai minust ulmelugeja.

7) William Shakespeare. Ema söötis mulle komöödiate-köite ette, kui olin pikemalt haige. “Suveöö unenägu” pani ahmima teisi komöödiaid, siis kõike muud. Aja jooksul on tulnud häid suupäraseid uustõlkeid, kuid õrnas eas loetud Georg Meri tõlked on siiski mulle kanoonilised. Siis tulid Tšehhov, Shaw, Ibsen… Nii sai minust näidendite lugeja.

8) Artur Alliksaar. Luulet sai ikka loetud, meeldegi jäi üht-teist, kuid Alliksaare luule oli tõeline ilmutus. Eesti luulest on sama sügavalt mõjunud veel Paul-Eerik Rummo ja Juhan Viiding, kuid Alliksaare järele haarasin aastaid. Nii sai minust luulelugeja.

9) Ülo Tuulik “Meeste 4×10 kilomeetrit Lahtis” ja Paavo Kivine oma Müncheni olümpiaraamatuga. Tulihingeline tugitoolisportlane olin selleks ajaks niigi, siis selgus, et sporti saab ka elamuslikult jäädvustada. Hilisemast meenuvad samast liinist Rein Vahisalu ja Andres Musta jalgpalliraamatud. Nii sai minust spordiraamatute lugeja.

10) A. A. Milne. “Karupoeg Puhh”. Christopher Robinid lähevad karjakaupa ära ja Aleksander Pisike on alailma kadunud, kuid maailmas on siiski midagi kindlat – Tiiger kargleb endistviisi reipalt ringi, Jänes hoolitseb oma sugulaste eest ka siis, kui nende käsnast on saanud känkar, ning kuskil mängib alati üks laps oma Armsa Karuga.

Tiina Tarik