Archive for 30. mai 2015

Kätlin Kaldmaa „Väike terav nuga“

Novellikogu tekstid on erinevatest ajaperioodidest ja teemadest kantud. Peale paari esimese novelli lugemist tekkis lugejana küsimus, mis saab edasi. Mitte süžeeliinist kantud küsimus, vaid kuidagi hakkas mind väga huvitama autoripositsioon, mida ta näitab, kuidas ta näitab ja kas need teemad puudutavad ka mind.

kaldmaavaiketeravnugaSümboliterohkest tekstist tunnen ma autori kaasaegsena ära neid situatsioone, dilemmasid, ohtusid, mis tema naistegelasi saadavad ja aiman nende iseseisvust ja tugevust. Niimoodi märkamatult libisesin ma autoriga selles teoses kaasa, adudes vihjeid teistele teostele ja kaotades neid silmist, et siis uues kohas taas kaasa libiseda ja üllatunult ära tunda, et ka nii saab, ka nii võib.

Mingi igatsus ja ettemääratus käib kaasas Kaldmaa tegelastega – masinavärkide siseelusse süvenev tüdruk, kes ei mõistnud ennast ja laulis teiste sõnu, kuni ta oma maailma taas üles leidis. Või siis Uue aja lapse väike tüdruk, kandmas vapralt oma vanematele ülejõukäivat vanemlikku vastutust, kus joonistub välja ülipeene psühholoogilise usutavusega lapse ustav, tingimusteta armastus. Need kaks novelli mõjusid mulle kui reekviemid kaunile hingele ja samasse ritta asetus ka Ailill, oma tingimusteta ema-armastuses.

Kuidagi oskab Kaldmaa lugusid jutustades eirata kõike olmelist, mis tundub esmapilgul oluline, et pilti luua, see elama panna. Autor asendab argireaalsuse oma värvikate vihjetega. Nii elavad ta tegelased näiteks sauterlikku elu, kasutavad pseudonüümidena kirjandusklassikute nimesid, need kujundid hakkavad domineerima ja räägivad rohkem kui mistahes reaalsuse kirjeldus. Lastekaitsepäevas ta ei jutusta, vaid vihjab, väga jõuliselt sügavalt, julmalt ja ootamatult. Tsölibaat oma vaimukate ja tabavate kirjeldustega võtab ehk pisut raskust maha, kuid küsimus jääb – kas novellikogu tervikuna on emotsionaalselt ohtlik lumm, mis täidab su hinge masendusega.

Iga novell selles kogus, särades loo ülesehitamisoskuste ja meelde sööbivate karakteritega, on kui väike terav nuga, jättes oma jälje nii nagu kõik need naised olid kui väikesed sitked sõdalased, teravad noad vööl, mis iganes otstarbeks neid siis ka ei kantud.

Katriin Fisch-Uibopuu
Tartu linna kultuuriosakonna juhataja

Andrea Portes “Valge varese anatoomia”

portesvalgevareseanatoomiaSisust: Lugu, mis meenutab tuntud juhtumit kellegi Romeo ja Juliaga. Peategelaseks on rumeenia päritoluga tütarlaps Anika, kelle arvates on tema bioloogiline isa vampiir ja kasuisa on koll. Ainuke normaalne inimene peres on ema, õed on fuuriad ja vennad lihtsalt imelikud.

Anika elu-olu keerab ette lehekülje, kus tuleb aina teha valikuid…
Ta peab valima, kas olla number kolm koos kooli kõige ilusam ja õelama Beckyga.
Ta peab valima, kas aidata süüta süüdlast Stacyt.
Ta peab valima, kas kanda keelt kena kuid rumala Shelli peale.
Ta peab valima, kas sõita salaja kõigi poolt põlatud Logani mopeedil tähti vaatama.
Ta peab valima, kas aidata Tiffanyt, keda süüdistatakse nahavärvi tõttu näppamises.
Ta peab valima veel mitmete inimeste ja olukordade vahel.

Lugege ja valige teiegi!

Ädu Neemre

Kirjandusfestival Passa Porta 2015

andrekurkovBrüsseli Passa Porta kirjandusfestival toimus sel kevadel, märtsi lõpus juba viiendat korda. Esimene festival toimus 2007. aastal ning sellest ajast toimub iga kahe aasta järel. Festivali korraldajate sõnul on nende eesmärk tuua Brüsseli multirahvusliku lugejaskonnani kvaliteetset erinevates keeltes maailma kirjandust.

Tänavuse festivali teemaks oli „Now and Then” (vabatõlkes: siis ja praegu) ehk vaatluse all oli aeg ja selle ilmingud minevikus, olevikus ja tulevikus. Minu jaoks oli see esmakordne kogemus Passa Porta festivalil käia ning tänu sellele üritusele avastasin ma enda jaoks mitmeid kirjanikke, kellest ma seni kuulnud ei olnud. Maailma kirjanduse maastik on nii mitmekülgne ja rikas, et sellest leiab igaüks endale ikka uuesti ja uuesti midagi meelepärast.

Kokku pandud festivali kava oli väga meeleolukas. Mitu päeva kestnud üritused said alguse vestlusega kirjaniku J. M. G. Le Clézio’ga (Nobeli kirjandusauhind 2008). Festivali raames korraldati novellide lugemisõhtu, mil kirjanikud lugesid mitmes erinevas keeles enda kirjutatud lugusid. Koomiksite joonistajad-autorid joonistasid inimestele nende endi jutustatud lugusid illustreerivaid joonistusi. Läbi kesklinna kulgevatel jalutuskäikudel räägiti Brüsseli kirjanduspärimuslikke lugusid. Loomulikult toimusid kohtumised kirjanikega, mil vesteldi nende uutest raamatutest ning kohtumiste lõpus sai nendelt ka autogramme. Festivali lõpetas vestlus kuulsa briti kirjaniku Ian McEwan’iga (Man Booker auhind 1998).

michelfaberSellest kirjust kirjanikeplejaadist, keda mul õnnestus näha-kuulda, võin nimetada järgmised nimed: mehhiko päritolu Valeria Luiselli („The Story of My Teeth”), ukraina kirjanik Andrei Kurkov („Diary of Maidan”), šoti kirjanik Michel Faber („The Book of Strange New Things”), vene juurtega prantsuse kirjanik Antoine Volodine („Terminus radieux”), šveitsi kirjanik Pascal Mercier („Train de nuit pour Lisbonne”) ja briti kirjanik Ian McEwan („The Children Act”). Kirjanikega kohtumised olid korraldatud nii väiksemates kohvikutes kui ka suuremates kontserdi- ja teatri saalides, vastavalt nende renomeele ja sellest tingitud oodatud rahvahulgale. Kuna mitmed-mitmed kohtumised toimusid üheaegselt, siis ei jõudnud ma kahjuks mõne kirjanikuga kohtumisele, keda mul oli ka suur huvi näha. See oligi ehk minu jaoks ainuke negatiivne noot ürituse juures.

Loomulikult nagu inimesed ikka, olid kirjanikud väga erinevate karakteritega isiksused ning nende loomulik vestmisanne tuli vestlustel väga kergelt ilmsiks. Peab ütlema, et edukad kirjanikud, kes on osavad sõnameistrid paberi ja sulega, ei ole alati väga osavad jutuvestjad. Mõistagi arvatakse, et vestmisandega inimestel on kerge kirjutada, sest kirjanik ju tegelebki sõnade kokkuseadmisega, kuid see ei pruugi alati nii olla. Passa Porta festivalil nähtud kirjanike põhjal võin ütelda, et andeka kirjaniku looming ei sõltu täielikult tema jutuvestmise oskusest, kuid võib sellest tiivustatud olla.

Jään huviga ootama järgmisi üritusi ja uusi avastusi kirjandusmaastikul.

Kersti Steinwald
raamatu „Unistustest viidud” toimetaja
https://1hearaamat.wordpress.com/

George R. R. Martin, Gardner Dozois, Daniel Abraham „Põgenemine”

martindozoisabrahampõgenemineEsikaanelt autorite nimesid lugedes võiks seda pidada lühiproosa kogumikuks, aga tegemist on hoopis romaaniga. Mulle on alati pisut segane tundunud, kuidas saab kahekesi ühte raamatut kirjutada, aga no kolmekesi? Õnneks seletatakse järelsõnas kõik täpselt ära: lugu sündis Gardner Dozoisi peas 1976. aastal ja kirja sai mõnituhat sõna, mida ta tutvustas ulmekirjanduse seminaril aasta hiljem ühes katoliiklikus naistekolledžis. Kui te juba lugema hakkate ja peategelase Ramón Espejoga tuttavaks saate, näete, et sellises kohas saab ta põhjustada ainult ohtralt risti ette löömist. Lugu ei meeldinud kellelegi peale George R.R. Martini, kes autori esinema oli kutsunud. Kolme aasta pärast palus Dozois Martinil lugu edasi arendada, mille käigus tekkis tollel mõte, et asi tuleks arendada romaaniks; 1982. aastal sai autor arendatud loo tagasi ja see jäi sahtlisse kuni 2002. aastani, ehkki mitte päris unustatult. Siis kutsuti mängu noor ja dünaamiline Daniel Abraham, kes oli umbes sama vana kui eelkirjutajad kirjutamise ajal, lõpplihvi andis nüüd juba uue inspiratsiooni toel jälle Dozois. Kaua tehtud, kaunikene.

Raamatu algus ärritas mind, sest tundus kuidagi väga vale, et ka veel nii kauges tulevikus, kus inimesed on asustanud uusi planeete ja suhtlevad erinevate rassidega, kellest osa ei ole isegi humanoidid, on ikka samasugused slummid, salakõrtsid ja puskariajajad ja noaga vehkijad nagu meie päevil. Et inimloomus sugugi ei muutu, tundus kuidagi kurb ja nörritav. Aga mõned jooned, mis ei kao, tekitavad jällegi imetlust ja aukartust.

Raamatu peategelane on esmapilgul tõeliselt vastik tüüp ja eriline inimvihkaja, joodik ja kakleja. Hiljem saame teada, et joob ta ainult inimeste hulgas, välitöödel (ta on maavarade otsija) ei tunne ta alkoholi järele vähimatki vajadust. Ja ta on üks kuramuse sitke kaabakas, muide mehhiklane. Kirjutamise algusajal olid tavaliselt peategelasteks ainult valged. Kogu planeedi koloonia on Ladina-Ameerika ja Kariibi mere saarte taustaga. Tulnukad (ehkki kui tegemist pole Maaga, on nad kõik tulnukad mu meelest), kellega ta lähemat tegemist on sunnitud tegema, on vaimustavalt omapärase mõtteviisi ja tehnoloogiaga, ehkki nende välimus on mu meelest totakavõitu, aga see on maitseasi. Planeedi loodust on kirjeldatud põhjalikult ja värvikalt, sellel on loos üsna suur osa, jõe peal parvetamine toob küllap paljudele meelde Mark Twaini. Jõe osa tõi loosse just „Fevre’i unelma” kirjutamise lõpetanud George R. R. Martin.

martindozoisabrahamhuntersrunÜhest küljest võttes on tegemist väga põneva süžeega looga, teisest küljest on see nii näkkukarjuvalt allegooriline, et lust lugeda. Mis teeb inimesest just selle inimese? Kuidas üksteisest aru saada? Miks inimesed tapavad inimesi? (Tulnukas ütleb : „Sa tapad oma liigikaaslasi. Sa tapad neid, kes on kõige rohkem sinu funktsioneerimise moodi”.) Kuidas selgitada võõrale rassile „naermise funktsiooni”? (Või kuidas „vedeliku tarbimine” mõjutab suhtlemist.)

Ma võiks veel palju selliseid küsimusi esitada, aga see annaks liiga palju vihjeid ja palju parem on neid igaühel ise lugedes esitada.

Raamatu lugemine edeneb hoogsalt, kohati saab komistada toimetajal kahe silma vahele jäänud apsudele, aga neid pole siiski väga palju. Mul oli igatahes tore pühapäev, soovitan teistelegi!

Kaja Kleimann

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(2012, eesti keelde tõlkinud Tiina Kattel 2015)

minu-nimi-on-marytėMa ei tea, kas on ilus — või isegi eetiline — soovitada raamatut, mis pani mind ennast kõva häälega nutma?! (Ja seda juba enne 40 lehekülge…) Aga teate mis, raamatu autor, leedu kirjanik Alvydas Šlepikas, kes ise just Prima Vista raames Eestit väisas, tõdes, et ainus etteheide, mis hundilapsed raamatule on teinud, kõlab, et tegelikkuses oli kõik palju hullem!

Raamat räägib siis hundilastest (Wolfskinder) ehk saksa orbudest Ida-Preisimaal (praeguses Kaliningradi oblastis), kes pärast teise maailmasõja lõppu otsisid näljasurma eest pääsu Leedus. See teema on siiamaani olnud tabu, selle pärast on tuntud hirmu, süüd ja häbi, aga seda vajalikum ja olulisem see raamat on. Hundilaste koguarvu on tagantjärele väga raske hinnata, kuid tuhandeid oli neid kindlasti.

Raamat ei ole vormiliselt raske, pigem hingeliselt. Ta on kirjutatud justkui filmistsenaarium — väga pildilises stiilis, lühikeste stseenidena. Autor tunnistas, et jõudiski selle teemani siis, kui talle tehti ettepanek kirjutada hundilaste teemal filmistsenaarium (filmist ei saanud küll lõpuks asja rahastuse puudumise tõttu).

Raamatu Renate on kombinatsioon kahest päris naisest, kunagisest hundilapsest, Renatast ja Renatest, kelle mälestused nüüd fiktiivses vormis elustuvad Šlepikase romaanis. Renate on üks Eva viiest lapsest 1946. a. talvel, kes on oma kodust välja aetud ning on varjunud kuuri ja püüavad seal kuidagi end kartulikoortest, rottidest jms ära toita, kuid nälg ja meeleheide ajab suuremaid lapsi teele Leedu poole. Isegi ette ei suuda kujutada selle ema ahastust, kel oma näljast röökivale lapsele pole mitte kui midagi anda. Alguses jälgib autor mitme lapse käike, kuid lõpuks keskendub rohkem Renatele. Perepoeg Heinz leiab ükskord Leedust suure toidukotiga tagasi jõudes vaid tühja kuuri — lugejana näen mina selles hingematvalt ängistavas olukorras ainsat lootuskiirt selles, et külm ja lumine ja lõputuna tunduv talv hakkab ometi läbi saama, lumi sulab. Heinzi edasine saatus jääb lugeja ette kujutada, välja mõelda, soovida…

alvydas2Autor tunnistas esinemisel, et sellise karmi teema käsitlemisel on kaks väga suurt ohtu — olla liialt jõhker või langeda sentimentaalsusesse, kuid ma arvan, et autor on suutnud neid karisid enam-vähem vältida. Mis jõhkrusesse puutub, siis antud teema puhul ja ausust säilitades ei saa sellest päris kõrvale hoiduda. Ei ole midagi hullemat kui sõda ja see, mis sõjaga kaasneb: vägivald, lootusetus, vägistamised, tapmised, hirm, küüditamised, ning ikka see nälg, nälg ja nälg. Kuid samas, positiivsemana, jääb inimeste uskumatu elutahe ja võime sellistes olukordades ikkagi edasi minna, väljapääsu otsida. Hämmastab Heinzi võime ka äärmises kitsikuses pereliikmete peale mõelda, tema tahtmine nende eest hoolitseda — raske vaevaga muretsetud kotitäis sööki tundub kasutu ja mõttetu, kui pole seda kellegagi jagada.

alvydas1Raamatu keel on ilus ja tõlge suurepärane. „Poiss läheb mööda metsa, aga kurbus, rahutus ja lootusetus langevad hiigelhelvestena talle pähe, langevad otskui lapse peopesa suurused lumehelbed, pehmed ja kohevad nagu valged vatitupsud. Heinz ei taha enam kuskile kaugemale minna, ainult sellesse unustuse lumme pikali heita ja jääda siia kinni tuisanuna igaveseks, kuid poiss teab, et jääb magama ja ei ärka, talle pole see hirmus, aga kodus ootavad ometi ema ja Renate, Helmut, Monika ja Brigita, ootavad tema saabumist, ootavad nälga surres, ja Heinz ei saa, ei saa jätta koju minemata.” (150)

Miks selline pealkiri? Leetu põgenenud tüdrukutele, kes leidsid peavarju kohalike inimeste juures, õpetati see lihtne leedukeelne lause („Mano vardas—Marytė”) selgeks, et läbiotsimisi korraldavatel vene sõduritel poleks laste päritolu osas kahtlust. Maryte oli tollal levinud tüdrukunimi ja poiste puhul oli vasteks Jonas.

Annika Aas

Fotod Alvydas Šlepikase esinemisest Tartu Linnaraamatukogus Sigita Matulevičienė

Mihkel Mutt “Õhtumaa Eesti I”

muttohtumaaeestiMihkel Muti publitsistikakogust “Õhtumaa Eesti I” leiame sellesama hea vana Muti, millisena teda juba aastakümneid tunneme. Alguses valdabki lugejat peamiselt äratundmisrõõm. Eks need ongi aastate jooksul ajakirjanduses ilmunud tekstid, mõni laiema levikuga ja mõni erialasemast väljaandest, kvaliteedisõela ammu läbinud — mitte, et Mutil sellest sõelasilmast läbimahtumisega iial probleeme oleks olnud, kuhu kaamelid kinni jäävad. Erudeeritud teravmeelsust pole praeguses meedias sugugi nii palju, et seda hinnata ei võiks. Terve kogumiku läbi neelanud, jääb siiski hinge pisut vesisevõitu tunne, justkui oleks espressole klaasitäis vett otsa kallatud — just seda toredat enesesamasust sai natuke liiga palju, mälus sulavad kirjandus- ja elukriitilised tekstid ühte, elu allikad vulisevad lakkamatult samal häälel. Olnuks vist parem, kui lugenuks neid jutte ükshaaval, siis jäänuks igaühe individuaalsus alles.

Raul Veede
Tartu linnavalitsuse avalike suhete osakonna teabeteenistus

Mait Vaik “Tööpäeva lõpp”

vaiktoopaevaloppMa olen kindel, et Eestis on väga palju inimesi, kelle lemmiklaulude seas on Mait Vaigu kirjutatud luulet. Mina igatahes olen üks neist. Tema lugude lummust on üsna keeruline sõnade ja lausetega selgitada, kuid see on vaieldamatult ja väga selgelt olemas. Võib-olla tuleb see minu jaoks sellest, et ta on suutnud oma luuletustesse põimida erakordselt tugevaid ja mõjuvaid emotsioone. Arvatavasti pole üllatav, et Mait Vaigu jutukogu “Tööpäeva lõpp” on mõneti sarnase stiiliga. Jutud on meeleolult argised, täis sisemisi arutelusid, mis on tihti valusalt kurvad ja ängistavad, kohati morbiidsedki, millest on lootuskiiri raske leida. Samas ei jää neist rusuvat tunnet. Hoolimata raamatu domineerivast minoorsest toonist, on siin omal veidi kummalisel moel ka elujaatust. Vähemalt minu jaoks. Lugege!

Siim Espenberg
Tartu linna ettevõtluse osakond, ettevõtluse arengu peaspetsialist

Rainbow Rowell “Eleanor ja Park”

eleanorandparkEleanor ja Park on kaks eemalseisjat: Eleanor oma välimuse (punased juuksed, lohvakad riided ja suurevõitu keha) ning Park oma päritolu (korealannast ema) tõttu. Parki enamasti ignoreeritakse, Eleanori aga lihtsalt kiusatakse. Ühel hommikul pole Eleanoril koolibussis istuda mujale kui Parki kõrvale. Siit saabki alguse nende armastuse lugu. Hoiatus lugejatele — see lugu ei lõpe ootuspäraselt. Kõik saavad haiget. Juhtub nii mõndagi kurba ja vihale ajavat. Samas kirglikku ja meeleheitlikku. Üles jäävad küsimused — kas esimene armastus saab kunagi otsa? Kas aeg parandab hingehaavad? Kas Eleanori ja Parki lool võiks saabuda teistsugune lõpp?

Ädu Neemre

Loe ka Triin Võsobergi arvamust.

10 raamatut — Tiina Sulg

10 raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud?

Päris raske pähkel. Aga nii peaaegu.

tiinakaksmuinasjuttu1. Lapsepõlvest “Kaks muinasjuttu”, tegelikult kaks samanimelist raamatut, ühest “Lugu väikesest Mettest” ja teisest “Valge ja Must Karoline”. Muuseas sain ma sealt stampvastuse täiskasvanute tüütutele küsimustele tulevikuplaanide suhtes.

dumaskolmmusketäri2. Alexandre Dumas “Kolm musketäri”. On üsna võimatu kokku arvutada, mitu korda ma seda lugenud olen, muuhulgas oli see kevadeti eksamiteks õppimiste vahepala, kui õppimine ära tüütas, lugesin peatüki “Musketäre” ja siis lugesin natuke konspekte ja siis jälle “Musketäre” jne.

purinsärgeküsigeminult3. Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”. Siiani hea noorsookirjanduse etalon.

Erich_Maria_Remarque__Arc_de_Triomphe4. Erich Maria Remarque “Triumfikaar”. Vanasti saadeti vahel lapsed suiti külakorda sugulaste juurde maale, kellegi riiulist ma selle leidsin ja lugema hakkasin ja lugema jäin. Mul on siiralt hea meel, et ma avastasin Remarque’i enne kui see koolikohustuslikuks kirjanduseks muutus.

kassett905. nn tüdrukute-kassett e “Kassett ’90”. Ats, Liisi Ojamaa, Triin Soomets, Ruth Jürjo, Elo Vee. Sattus mu kätte kuidagi väga õigel ajal ja kasutades Tiina väljendit — “nii sai minust luulelugeja”.

erkakkondüheksavägine6. Erakkonna kogu “Üheksavägine”. Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Andreas Kalkun, Kalju Kruusa, Margus Lattik, Aare Pilv, Led Seppel, Lauri Sommer, Kadri Tüür. Igaüks nii oma nägu, aga milleski nii sarnased… Kõige muu ilu keskelt leidsin ma sealt ka mõned head sünnipäevasalmid :)

simaklibahundiprintsiip7. Clifford Simak “Libahundi printsiip”. See ei ole võib-olla parim ulmekas, mida ma lugenud olen, aga see on see raamat, mis pani mind mõistma, et jah, mulle meeldib ulmekirjandus, need pöörased ideed ja inimolemuse läbimängimine erinevates situatsioonides.

gaimanameerikajumalad8. ja 9. Neil Gaiman “Ameerika jumalad” ja Charles de Lint “Kusagil lennata” – müütide edasielamine tänases päevas.

kivastikpalunõnnelikuks10. Siia viimaseks tahaks kirja panna pool ulmeriiulit, aga panen hoopis Mart Kivastiku “Palun õnnelikuks”, selle tekstimängu ja kirjutamisrõõmu pärast, mis raamatust vastu vaatas.

Tiina Sulg

10 raamatut — Kaja Kleimann

Kui mulle kümne parima raamatu kirjapanemise kutse Facebookis esitati (oleksin peaaegu siingi kirjutanud „jää-ämber”, nagu kolleeg seda nimetas, mu meelest väga tabav), mõtlesin teha näo, et ei märganud, et mind on märgitud. Aga kuna ma olen teiste kirjutatut suure huviga lugenud, ei tundunud see päris aus. Mulle tõesti meeldis teada saada, mis näiteks mu noort sugulast ja tema sõpru mõjutanud on ja oli rõõm näha, et sealhulgas oli nii mõnigi kohustusliku kirjanduse raamat — ja ma ei kahtlusta, et need olidki ainsad raamatud, mida nad lugesid.

Mõjutamine on suur sõna, mõjutamist on mitmesugust ja see on harva otsene, aga ma panen kirja midagi, mis mulle kõigepealt meenub, kui keegi lugemissoovitust küsib. (Sest ma kahtlustan, et 12-aastast mind väga mõjutanud “Consuelo” ei ole päris see, mida üleskutses silmas peetakse…)
Ja kahtlemata ei suuda ma neid järjestada või 10 raamatuga piirduda, lihtsalt pole sellist iseloomu kuskilt võtta.

kajalasteEt alustada algusest, tuleb alustada kõigepealt lastekirjandusest, ja seda ma loen veel praegugi – kahtlemata peaaegu kogu Lindgreni looming („Mio, mu Mio” mulle eriti ei meeldinud ja mõni vähemtuntud tegelane on ükskõikseks jätnud), Muumitrolli lood ja „Karupoeg Puhh” ja Edgar Valteri tegelased, aga lisaks J. Saint-Marcoux’i “Fanchette”, O. Mattsoni “Prikk “Kolm Liiliat”” ja “Meremees Mickel”, hiljutisemast ajast H. McKay “Koer Reede” — täiesti vapustav raamat, peaks olema kohustusliku kirjanduse hulgas, tema järgedel pole ka viga, aga see on parim.

kajaluuleLuuletajad — ma tegelikult ei tea, millest see algas, küllap keskkooli päevilt, küllap ka Tepandi ja Pedajase ja paljude teiste viisistatud ja esitatud väärtluulest, aga head luuletused annavad täiesti müstilise kogemuse, kus niiii vähesega saab KÕIK ära öelda. Ikka Ristikivi ja Viiding ja Juhan Liiv ja Ernst Enno ja Paul-Eerik Rummo ja Runnel ja Viivi Luik ja Indrek Hirv ja veel palju teisi.

kajaproosaJa nüüd ilma igasuguse süsteemita veel, mis meelde tuleb — Tove Janssoni “Suveraamat” ja Steinbecki “Karbiküla”, G. Guareshi “Don Camillo väike maailm”, Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Philipp Claudeli “Brodecki raport”, R. Schneideri “Une poolvend”, R. Davise “Viies osaline”, Ursula Le Guini looming, M. Waltari — kõik, aga kõige rohkem vist rabas “Sinuhe”, see oli ka üks esimesi, mida lugesin. Arto Paasilinnat ei tohi mingil juhul unustada.

Ma lõpetan nüüd heaga ja igaksjuhuks kokku ei loe.

Kaja Kleimann